pühapäev, 25. veebruar 2018

Kuhu siis Armastus peidus on - Meditatiivne rännak vol 24





Täna lähed Sa rännakule iseendasse. Kujutle, et Sinu sees voolab üks suur jõgi ja nüüd kõnnid Sa selle jõe kaldal. See jõgi on kui Sinu energia, mis voolab katkematult ja kannab endas elujõudu. Sinu sees on palju erinevaid väikseid ojasid ja allikaid. Osad neist viivad vett kehasse laiali, teised jälle toovad oma vee suurde jõkke. Kui vesi saab vabalt voolata, siis tunne või mõte, mis tuleb, läheb mööda – tuli, oli ja läks. Kuid mõtted, mälestused ja tunded, mida enda sees alles ja üleval hoiad, on takistuseks voolule. Seal, kus neid juba ees ootamas on, lisandub sarnaseid veelgi ja nii ehitad neist tahtmatult endasse tammi. Seal, kus vooluteel on barjäär ees, kasvab vee kogunedes pinge, sest energia ei pääse vabalt liikuma. Tamm peab vastu ning sealt pääseb läbi vaid mõni pisem nire. Mõjutatud on ka kõrvale jäävad alad. Kusagil ujutab üle ja allavool jääb kuivale, kusagil on liiga ja teisal puudu. Sinu kehas toimuvad muutused, mis algul on küll väikesed, kuid nad kasvavad, sest ka seal, kus on üle, on tegelikult, midagi olulist alati vähem. Keha mobiliseerub, tõttab appi ja muudab oma süsteeme, läheb kaitse- ja säästureziimile. Keha korraldab oma tööd ümber, et toimida parimal võimalikul moel. Kuid see kõik toob endaga kaasa muutusi Sinus, Sinu kehas ja kogu olemises.

Nüüd kõnnid Sa jõe kaldal ja otsid üles takistused, mis segavad veel vabalt voolata. Sa käid ja vaatad, kus veel on vaba tee, kus ei ole. Sa näed, kui mitmeid tammisid Sa ise oled endasse ehitanud, kõige sellega, mida endasse oled korjanud ja alles hoidnud. Sa näed kohti, kus Sinu nutmata pisarad on suure basseini moodustanud. Näed kohti, kus Sinu viha on maa kuivatanud. Näed kohti, kus valed ja petlikud ootused on sooks muutunud. Näed kohti, kus uskumused konni täis tiigi kasvatanud. Sa saad aru, et Sinul endal on võimalus kõik need takistused kõrvaldada ja vesi vabalt voolama päästa. Sa asud tegutsema. Vahepeal on Sul kummikuid või paati vaja, sest üleujutatud kohtadest Sa niisama lihtsalt edasi ei pääse. Saad aru, et paadiga jõuad kiiremini edasi, kuid tammid takistavad teed, ja siis tuleb taas välja ronida ning tõkkeid lammutama asuda.

See kõik võtab aega ja Sa väsid. Sa istud nõutult kaldal ja ei tea, kuidas Sina seda kõike muuta suudaksid. Kõike on liiga palju ja see tundub ületamatu raskusena. Milleks üldse pingutada, kui siiani said ju hakkama, küll suudad nii ka edasi elada – oled ju tugev. Sa küsid endalt: „Kus siis Armastus peidus on?” Armastus vaatab kaldal, kuni Sa tunded sees ujud ja ootab, millal Sa tundesse vaatamise asemel endasse vaatad, et mõistaksid, mida Sina ise endale teed, kui kogud, hoiad ja kasvatad tammisid. Armastus on aidanud Sind tunde sees olemisel, ta ütleb: „Mul on nii kahju:” ja aitab Sinu pisarad voolama, mis vabanedes toovad kergendust ja jõudu juurde. Nüüd käib Armastus Sinu kõrval ja juhatab teed kõige olulisema takistuseni, mille lõhkudes ja voogusid vabastades, suudavad veed ise pisemad tõkked ja takistused minema pühkida.

Sa leiad tammi ja asud tööle. Tammi purunemine algab väikese nirena ja kui Sa edasi lammutad, siis leiad lõpuks päiskivi ja seda eemaldades langebki müür kokku. Veed vallanduvad marulise lainena, praht, oksad ja rägu lendavad laiali ning vesi tormab allavoolu, purustades kõik ettejääva enda teel. Läheb aega enne kui jõgi taltub ja vesi rahuneb. Sina oleksid justkui lahingus käinud. Emotsioonide ja tunnete virvarr, mis Sinust läbi lendas, oli kui metsik tornaado. Sa nutsid ja naersid, vabanemises oli sõnuseletamatu kergus. See oli müstiline kogemus.

Sa korjad oksad, rägu ja prahi kokku ning teed sellest suure lõkke, mille paistel end kuivatad ja soojendad. Sinu keha vajab sisemist tuld, et energia ei hanguks vaid voolaks vabalt. Sa tunned, kuidas mõnus soojus levib elustavalt üle keha. Ühes sellega tuleb meeldiv rammestus – see on Armastuse lohutav sülelus, turvalisus ja hoidmine, füüsiliselt tuntav paitus kogu Sinu kehas. Armastus on siin, Sinu sees olemas, ta ei ole kunagi kadunud olnud, ainult Sina ise ootasid ja otsisid teda endast väljastpoolt.


Marianne
25.02.2018.a

laupäev, 24. veebruar 2018

Emahunt nelja tee ristil





Talvise metsa öine hämarus,
kusagil öökull huikas,
külmas tardunud vaikus.
Emahundi valev kasukas
valge lume taustal.
Ta seisis nelja tee ristil,
lootis kohata inimest,
kelles oleks julgust
anda tükk leiba peost,
pussi otsa torgatuna.

Tahe muuta välimust,
tuua nähtavale sisemust,
leida endas inimsust.
Oli elu enne seda
valguse ja pimeduse piiril,
joonest teisel pool,
nüüd hundikarjaga koos
ulub kurbusest kuule oodi.

Kuis Maailm välja näeks,
kui sisemused saaksid nähtavaks
ja inimesed vahetaksid pooli.
Kas olla see, kellena näid
või see, kellena käid
öö varjudes tasa
ilma inimnahast riieteta.

Ma ei ole see, kelleks Sa mind pead,
minul on teine nägu ja sisu,
minu sees on peidetud varjud,
on nii halba kui ka head.
Kuid, kes mõõdab ja kaalub,
mida see tegelikult tähendab.
Kellel on õigust otsustada,
näidata näpuga ja valida,
kuhu aeda oma kivi visata,
et öelda see on õige või vale,
kui tema enese pale
varjudest vaba ei ole.

Mitte keegi ei keela Sinul olla
Sina ise just enda moodi.
Kui Sa sõdid vastu,
käskude ja keeldudega teele astud,
õigeks ja valeks tembeldad,
siis arvatavasti Sinu sees
on soov olla Sina ise,
kuid Sa ei julge
ja nii ründad seda,
kes Sulle hirmutav näib,
sest tema vabana käib.

Ära vaata ega võrdle,
vaid ole nii nagu tunned,
enda sees olla soovid.
Kõnni sellena, kellena tahad,
julge olla Sina ise, enda moodi.

Omal moel soovid Sa käia
neljapäeval risteel
ootamas tükki leiba,
mis Sinuga imet teeks.
Mitu tükki neid oleks vaja,
et kõik maskid langeks
ja Sina endana sünniks -
julgedes alasti olla
inimesena inimese nahas.


Marianne
24.02.2018.a

reede, 23. veebruar 2018

Teekond - Maa, Tuli, Vesi ja Õhk - Meditatiivne rännak vol 23





Sa kõnnid külmetades mööda teed. Sa tõmbad oma jaki hõlmu koomale ja hoiad kätega enda ümbert kinni. Su sõrmed on külmast kohmas ja varbad natuke valusad. Sa tunned, et oled üksinda siia teele jäetud ja oma kurvastuses kahtled, kas Sa üldse kunagi enam sooja saad. Sa tunned, et oled väga väsinud ja ei taha ega jaksa enam kõndida, kuid midagi muud Sa teha ei oska. Kulged sihitult sinna, kuhu rada keerab ja jalad astuvad. Sa otsid silmapiirilt mingit märki, sihti, mille poole sammuda.

Sa näed eemal ühte mäge, mille tagant kumab valgust ja see paistab Sind kutsuvat ning korraga Sa tead, et seal on, midagi Sind ootamas. Sa tunned, et see on see koht, kuhu Sina praegu minema pead. Edasi liikumine on pingutust nõudev nii, et see, kes edasi rühib peab endas väga kindel olema ja tõsiselt soovima mäeni jõuda. Ega õiget rada sinna ei lähegi ja nii pead Sa turnima üle maha kukkunud puude, ronima üle kivide ning võitlema rohust ja võsast läbi. Raske on jalg jala ette seada, kuid Sinus on tahe jõuda mäeni ja vaadata selle taha. Iga Sinu tehtud samm on pisikene võit.

Lõpuks jõuad Sa mäe juurde. Sa oled väsinud ja jõuetu. Sinu see on ärevus, hirm ja üksindus. Kohale jõudnuna sesisatud, sest tajud soojuse kiirgust. Tõstad pea ja oled ootel, et mis see on, mis veel hetk pilgu eest varjus püsib. Veel viimased sammud ja nüüd Sa näedki - mäe taga magab päike. Ta on veel unes ja udulinikust tekk hoiab tema soojust endas ja nii ei saa Sina kõrvetada.

Sa istud mäel olevale kivile. Laskud vaikselt ohates kui toolile ja sirutad oma väsinud jalad välja. Sa vaatad ümbrust. Lased pilgul üle avaruse libiseda ja tunned, kuidas Sa vaikselt täiesti kohale jõuad. Päikese soojus sulatab ja soojendab Sind. Sa võtad riideid vähemaks ja tunned, kuidas soojus Sinu sees levib, kuni enam ei tunne ükski koht külma ja mitte midagi Sinu sees ei ole enam jääs. Soojus on nii hellitav, mõnus ja hoidev. See paitab Sind, hoiab õrnalt oma embuses ja Sa tunned, kuidas pinge Sinus vallandub ja Sa lähed üleni kuumaks, põletades üleliigse ja negatiivse energia. Tasapisi saabub rahu ja vaikus. Keha on vaba ja hingab sügava ohkega välja.

Soojus on tasapisi muutunud palavuseks ja Sa tunned, et Sul on janu. Vaatad ringi, et leida allikas või oja, millest juua. Sa näed natuke eemal mäelt alla voolavat väikest ojakest. Sa kõnnid ojani ja kastad oma käed vette ning lased voolul neid silitada. Seejärel tõstad pihkudega vett ja jood seda. Vesi maitseb magusalt, see värskendab ja kosutab Sind. Tunned, kuidas justkui närbunud ja kuivanud keha uuesti elustub. Sinu sisse voolab jõudu ja tahet juurde. Sa pesed oma näo tolmust puhtaks ja avastad, et kogu Maailma värvid on nii puhtad, kirkad ja säravad. Tajud, et oleksid nagu nüüd, alles siinsamas ,pikast unenäost üles ärganud.

Sa kuuled nõrka kohinat ja otsustad minna vaatama, mis see on, mis seda häält teeb. Sa leiad kose ja ilusa väikse lahesopi, kus on täpselt nii palju vett, et Sa saad ujuma minna. Sa võtad riided seljast ja astud vette. Vee karge külmus ehmatab Sind korraks, kuid tõusev päike soojendab Sind ja vett nii, et Sa usaldad vette laskuda. Sa lebad veepinnal ja tunned, kuidas vesi Sind kannab ja päike pehmelt paitab. Sul on turvaline ja kindel olla, usaldad enda hoidmise veele ja lihtsalt oled olemas. Kui tunned, et oled puhanud, siis tõused ja kõnnid kose juurde. Lased veel endast üle voolata, annad talle kaasa oma tunded ja emotsioonid, teemad ja mured, mälestused ja mõtted, mida Sa enam ei vaja ega endas hoida ei taha. Voolav vesi viib nad kõik, endas lahustades, minema. Sa tunned end kui uuesti sündinuna, puhta ja elujõulisena.

Astudes veest välja päikese soojusesse, on kohal Sind tervitav tuul. Ta kuivatab ja sasib Sind. Sa naudid tuule leebelt pehmet puudutust, tugevama hoo juustega mängimist ja vallatut keerutust. Tuule puudutus on paitav, toetav ja unistusi loov, sest temas aimdub kaugete maade ja veel avastamata kauguste kutse. Sa leiad kivilt uued riided ja paned nad selga. Sa kõnnid kaldal ringi ja korjad lilli, punud neist pärja ja ehid end sellega. Vaatad vetepeeglist vastupeegelduvat ennast ja Sulle meeldib see, mida Sa seal näed ja see kasvatab helinat Sinu sees. Päike on vahepeal juba kõrgele tõusnud ja jätkab oma igapäevast teed taevavõlvil, jagades oma valgust ja soojust kõigile ja kõigele.

Pinged Sinus on lahenenud. Sa oled hellitatud ja hoitud. Sa oled täidetud ja avardunud. Sinu sisse mahub terve Maailm. Sa näed ilu, tunned armastust ja usaldust elu vastu. Sa tajud, kuidas kõik neli - Maa, Tuli, Vesi ja Õhk on Sinus oma koha leidnud. Sa tunned ennast tervikuna. Sa kiirgad rahuolu ja vaikset sisemist rõõmu. Sa tead, et nii palju on veel ees ning selle ootus teeb natuke ärevat kõdi Sinu sees. Naeratusega näol lähed Sa uuesti teele, vastu sellele, mis ootab Sind järgmise mäe taga ja kõigele sellele, mida või keda alles kohtad oma teel.


Marianne
23.02.2018.a

neljapäev, 22. veebruar 2018

"Mina Olin" mööduv hetk




Mis hoiab Sind paigal ega lase edasi liikuda, kui tunned, et oled väsinud ja ei jaksa enam. Taas küsid endalt: „Miks ma olen siin, just selles kohas, kus ma olen?” Korraga komistad ja pead enda jalge ette vaatama. Avastad, et oled üsna ühel kohal tammunud. Sinu jalad on käinud ühte ja sedasama rada pidi. Sa oled ikka ja jälle kirjutanud: „Mina Olen ...” ja „Minu elu On ...” Nende lausetega oled loonud endale koha, kus aeg peatus. Energia ei liigu, sest Sa juba oled ja oled ikka edasi – kestvas olevikus. Oled kohal ja paigas. Korraga mõistad, et korrates üha uuesti „Mina Olen”, paned enda teele piirid ette ja liikumisele piduri peale. Saad aru, et enam ei taha olla „Mina Olen”, vaid jätta see seljataha, öeldes: „Mina Olin” ja minna edasi.

Hetkel, kui vormus „Ma Olen” oli see juba tegelikult „Ma Olin”, sest Sa oled pidevas muutumises ning Sa ei saa teha olematuks kõike seda, mis on tulnud järgnevates hetkedes. Nii ongi osa Sinust juba edasi liikunud, kuid osa seisma jäänud. Keeruline on olla kahes kohas korraga, sest eelnev „Mina Olen” olid Sa selline nagu Sa siis olid, nüüd oled ju hoopis teistsugune „Mina Olen” - milline Sa neist siis tegelikult oled, kui kõik möödunu on ju „Mina Olin.” Öeldes: „Ma Olen”, otsid Sa kindlust ja veendumust, maamärki ja tähist, selgust ja mõistmist. Kuid „Mina Olen” on hetk, mis jäi juba seljataha, see on tõeliselt möödunud, kuid seda kõvasti, enda sees, korrutades oled Sa tahtnud seda alles hoida. Kui leidsid, siis on see teadmine kullakallis tõetera, mida tuleb alles hoida.

Kuidas julgeda lahti lasta, usaldada lihtsalt olemist, mitte piiride ja ankrukividega vaid vabadusega muutuda ja olla hetk olemas, vaid üksainus viiv - „Ma Olin” - möödunus. Hirmutav on teadmine, et kõik libiseb käest ja läheb Sinust läbi. Paigale jäämist ja seisakut ei ole. Millest siis hoida kinni ja kuidas püsida tasakaalus.

Ma Olin” järelikult „Olen”, kuid tegelikult see, kes Sa olid siis ei tähenda siin selles hetkes tolle teadmise kordust, vaid Sinu enda seatud raame, kui püüad mõista uut, vaadates seda läbi olnu. Miks Sa ei usu muutuse jõusse, aja möödumisse ja edasi liikumise paratamatusesse. See on kohanemine, Sa soovid kohale jõuda ja olla. Taas tunda olemist ja kinnitust „Ma Olen”. Nii suudad aru saada ja panna paika pildi, mis on ja mida ei ole olemas. Teadmisega „Ma Olen”, on puhkus, küsimused said vastuse ja nüüd sa oledki.

Muidugi mäletab ka Maailm, milline Sa olid ja kohtudes seavad teiste kindlad hoiakud Sind eelnenuga ühte - kaks pilti Sinust, mis ei kattu täielikult. Lase sel olla, see on teine inimene, kelle silmad näevad Sind nii nagu tema seda soovib. Sa võid proovida teda muuta, kuid milleks. Mida see Sulle annab – Sina ise tead, kes Sa olid eile ja hetk tagasi. Kuidas saaks paika panna seda, mis on just alles kohale jõudnud ja mida nüüd endas tervitades saad juba öelda „Mina Olin”.

Sinus on teadmine, et „Mina Olin” ja "Mina Olen" on olemas. See, kes „Ma saan Olema” on avastamist vääriv tulevik, toetus iseendale, julgus edasi astuda. Öelda: „Ma Olin”, on kergus, sest Sa ei hoia vanast kinni, sest kõik Sinu sees saab aru, et see on juba möödanik. Sa oled taas üheks saanud ja seisad juba uue hetke lävel. „Mina Olin” on vabadus, sest enam ei pea Sa „Mina Olen”-ist kinni hoidma ega proovima end üha uuesti korrata ja samasugusena luua. „Mina Olin” on ühteaegu suur teadmatus ja nii mõõtmatu avarus, kus kõik on võimalik. Sa võid nüüd küsida, et kui Sa olid, siis millal Sa oled. Sa oled olemas selles hetkes, mis just siin ja praegu sündis ning igas järgmises uues, valgust nägevas silmapilgus, et lasta ikka ja uuesti olnust lahti, öeldes: „Mina Olin” - mööduv hetk ...


PS Ma üha korrutasin endamisi, et mul on halb olla. Kuni jõudsin sinna, et küsisin endalt: „Kuidas ma saan edasi minna? Mida selle jaoks on vaja?” ja edasine on nüüdseks juba „Mina Olin” - selles lauses oli suur kergendus ja vabanemine, kui mõistsin, et see kõik juba OLI, ainult mina ise olin sellesst kinni hoidnud.

Ma ei ole enam sellel teeristil, kus tehtud valik juhatas mind siia. Ma seisan siin, sellel, kust uus valik viib mind edasi.


Marianne
22.02.2018.a




kolmapäev, 21. veebruar 2018

Kastepärlites pisarad




Pisar pärlina sündis,
kui hing nuttis,
naeris ja tantsis
või vaikselt omaette laulis.
Ta vaikselt silmanurgast poetus
ja õrnalt peopesale kukkus.
Ühes piisas oli terve Maailm
ja Sinu elu värvide maitse.

Sära ja sillerdus,
naeru vallatus,
armastuse magusus,
viha tumedus,
kaotuse kibedus,
kurbuse nukrus
iseolemise vabadus -
tunne, mis Sinu seest vallandus.

Pisar, mis jääb sisse
jäätades tunded külmutab.
Ära peitu varjudes,
julge käia valguses,
elada oma tunnetes,
olla ja voolata liikudes,
üha uuesti uskudes.
Kui ka vahel eksides,
siis uuesti tõustes
taas läbi pisarate
armastust tundes
edasi kõndides.

Andsid tundele elu,
vaatasid talle otsa
ja sügavalt silma
ning lasid siis minna.
Kui kastepärlid
on Sinu pisarad
teele jäetud jälgedes.
Neis on valu ilu ja armastuse võlu,
selline on Sinu Elu.


Marianne
21.02.2018.a



teisipäev, 20. veebruar 2018

Lohutuse leebe lahkus





Sina, kes Sa oled väsinud
ja just endamisi ohkad,
jõudu iseendast otsid,
tuge ja toetust vajad.
Kas Sa tead
või oled tundnud,
et alati Su paremal käel
on krutskitega ingel
ja alati Su vasakul käel
on leebe lohutuse ingel.
Mitte kunagi Sa pole üksi,
seda teed käite ühes, kolmekesi.

Kumma poole Sa täna vaatasid?
Tema andis Sulle selle,
mida endamisi küsisid.
Nüüd ohkasid Sa jälle
ja mõttes mõlkus „raskus”.
Kelmikas Sulle koormat lisas,
leebus ohkega seda kergendas.

Kuhu poole Sa vaatad,
mille endale ankruks sead,
see Sind enda poole kallutab
ja lahkesti kingitusi jagab.
Inglid on Sinu tiivad,
Sinu hing ja süda,
kingitusi ja ande jagades
ainult ühes nad edasi viivad.
Krutskitega elule vürtsi lisab,
leebus armastusega hoiab.

Elu suurim vingerpuss
on tegelikkuse tõdemus,
et Sa mõlemat vajad ja hoiad,
nad ühtemoodi olulised.
Millised on Sinu päevad
sõltub sellest, kuidas
Sina ise neid tasakaalus hoiad.


Marianne
20.02.2018.a

esmaspäev, 19. veebruar 2018

Ma olen Mõistatus





Ma tulin siia Maailma kui pill. Ma asusin õppima ja otsima, kuidas ma helisen, milline on minu hääl ja kõla. Sündides tegin ma esimest korda häält, et tunnetada, mida tähendab olla muusika ja sealt edasi asusin ma kõndima iseenda heliloominguna. Ma olen keeruline. Minu sees on nii palju erinevaid tundeid, emotsioone, meeleolusid, et raske on puhtalt ja kogu aeg laulda. Enne, kui ma leidsin end üles, vaatasin ja jäljendas teisi. Ma võimendasin end, et leida iseenda ulatust, proovida piire. Ma kahandasin ennast, et näha ja tunda, millal ma kaon. Ma sean sõnu ritta, vormin huulil ja suud avades ei tea ma kunagi, kas nad voolavad minust ojana või kandilistena, hakitud viisil, minust välja kukuvad. Ma olen mõistatus iseendalegi.

Ma palusin Sind, et Sa minuga mängiksid. Ma tahtsin teada, kuidas ma Sinu käte all kõlan. Ma ei osanud ega teadnud, et pean Sind õpetama, kuidas mind hoida. Ma ei tundnud veel isegi, milline puudutus, millise heli minus loob. Ma soovisin ja me mängisime koos. Sinu heli kasvas minu omast välja. Me toetasime üksteist keerulistes mustrites. Me olime ühes, lahutamatud. Me võisime tantsida lahku, kuid ka sealt kuulsime ja järgisime teineteist. Meie ühine hääl ja harmoonia said meie Maailmaks. Me teadsime ja tundsime veel enne, kui teine laulma hakkas, tajusime seda endas ja koos, ühel ning samal ajal, voolas meis helisev noodirida duetiks kokku – üheks eristamatuks tervikuks.

Sinu puudutus võis tervendada ja kasvatada mulle tiivad, kuid nüüd tegi Sinu käte surve mulle haiget ja minu toonid sunnivad meid kõrvu katma: „Ära puutu mind! See teeb haiget.” Mina tean ja ka Sina tead, kuidas panna teineteist nutma nii, et meist sünnib kakofoonia, kuidas muutume disharmooniaks. Ma astun Sulle vastu või põgenen Sinu eest. Ma võin oma häälega klaasid lõhkuda ja meie kõrvad survest lukku lüüa. Ma oskan laulda pisarad Sinu silma. Ma suudan naeratusega sulatada jää ja armastusele uuesti ruumi teha. Kuid kas ma tahan?

Kahekesi koos olles üksinda olla on raske. Ootuses seistes on minus lootus, sest ma kuulan Sind, kuid näen ja tajun vaid vaikust. Ma ootan Sinu häält, kuid Sina istudes mängid iseendaga iseendas. Ma lasen harvadel nootidel kõlada, kutsun Sind kaasa. Sina ei kuula, sest Su kõrvad on kinni. Ma ei tea, kuhu Sinu hääl kadus, sest ühel hetkel ma mõistsin, et see, mida ma pidasin Sinu helinaks, oli minu enda laulu kaja. Heli, mida ma kuulsin oli see, mida Sa tekitasid kui ühest toast teise kolisid. Ühtäkki oleme nii erinevad pillid, kes ei ole võimelised koos olles ühiselt mängima ega helisema. Koos olles oleme katkised ja kasutud, tuul viis vanad noodilehed kaasa ja valust voolanud pisarates ununes eelnenu, järele jäi vaid nukker olevik.

Ma avardun ja vaatan meie Maailmast välja. Ma õpin uuesti, kuidas ma üksinda kõlan. Ma otsin ja avastan, kuidas ma loodusega ühes helisen. Taas sünnin merelainest ja jooksen võidu tuulega. Laulan puude vaikses naginas ja tule lõõmavas südames. Ma olen siin ja olen seal, olen kõiksusega üks. Ma seisan jalad juurtena kindlalt maas ja sirutun taevalaotuse poole. Ma võin kõlada väga erineval moel. Läbi oma valikute kohtun, avatuna, uute Maailmadega, kuulan ja kajan, vaatan neid ja ennast uuel moel. Ma olen ja elan, sest mina saan. Ma kõnnin ja olen olemas ning mõistan, et Mina ise olen Muusika ....kuid ikka jään ma endale Mõistatuseks ...


Marianne
19.02.2018.a