pühapäev, 20. august 2017

Mul on nii kahju ja valus – ühe varjus kõndinud hinge mälestus




Hing, mis oli katki murtud, veel enne kui ta siia sündis,
pooleks, tükkideks tehtud, mitme paigaga paigatud,
Hing, kel polnud kodu ega kohta,
keha, mis elas võõrsile kasvanuna,
otsides võimalust, kuidas tagasi minna,
et seejärel uuesti tulla ja olemas olla.
Tema kõrvad kuulsid sosinaid,
kuid hing ei laulnud ja süda ei mõistnud,
sest ta ei olnud veel kordagi armastanud.

Kaose sõdurid, hirmu seemned,
sündinud surmaga surema.
Elanud filmis, mis rääkis homsest,
kus ei olnud tänast ega olemist.
Lootus pääseda, kui sõrm vajutab Enter -
reaalse Maailma päästikut, pulti,
gaasipedaali, noapidet ...

Millal hing ärkab, kus ja kuidas,
kas enne või pärast ...
Kes pühib pisarad, kes suudab ja jaksab,
kes saaks aru, et nii valus on ...
Mul on kahju, sest ma ei tea, kuhu jäi armastus.
Minu silmad ei näinud elu, sest ma kõndisin varjus ...


Püüdes mõista

Marianne

20.08.2017.a

reede, 18. august 2017

Kiiremini, kõrgemale, kaugemale




Valmisolek valituks saada

Mida kiiremini jooksed seda kõrgemale hüpates kaugemale maandud – kas nii? Mille nimel Sa pingutad, keda teenid ja kelle heaoluks rassid? Teed kõike seda, et jõuda lõpuks pärale sinna kuhu suundusid – eesmärgile, mida silme ette maaliti ja tulemustasule, mida lubati.

Keegi kusagil ütles, et kõigepealt tuleb ära teha see ja see, siis liigud edasi. Seejärel teed nii ja nii, siis jõuad sinna ja saad auhinna. Soovid? Vaata, kui ahvatlev paistab tulemus, nii lahedalt räägitakse ja täiesti tehtav ning kättesaadav. Kõik on ju paika pandud, ära tähistatud ja üles kirjutatud – ainult alusta ja anna oma energia sellele, kes skeemi lõi.

Sa jooksed nii kiiresti, et jõuad endastki ette. Sa oled ilus, tark ja tore ning see pilt, mis Sinust maalitakse ja üles pildistatakse on veel palju kordi ilusam. Sa oled võimas, sest tunned, et kõik on võimalik. Sa lihtsalt oled, räägid ja usud, et unistuste tulevik on kohe olevikuks saamas. Sinu ümber on inimesed, keda Sa ei tunne ega tea, kuid oled neid kusagil näinud - need on need teised, nende teiste plakatite pealt, kes ka pingutavad oma auhinna nimel.

Sinu Mina on tee peale jäänud, ununenud või maha kukkunud. Kui oled kohal ja avad silmad, siis ei tea, kus Sa oled ning, miks Sa seal oled, sest oled leht, kellegi teise loos, teivas, kellegi teise hüppekastis. Selle teise inimese maalitud tulemus Sinu kujutluses, osutus paberist seinaks, mis rebenes kui oma võidukarikat haarata püüdsid.

Sa pead ise tahtma ja soovima. See peab olema Sinu enda tee ja eesmärk, millele Sa annad oma energia, nii jõuad Sa tulemuseni iseendana iseendaga koos. Edu Sulle!


Minule tehti ettepanek, kuid ma ei valinud seda teed.


Marianne

19.08.2017.a

Kui olen teinud oma otsuse ...




jagamine

..., siis olen kui punkti pannud, sest Mina otsustasin sel hetkel nii. Otsus oli lõplik ja edasikaebamisele ei kuulunud. Kindel sein, mis tähistas ja lõpetas teed. Püsiv tugi, millele oli võimalik toetuda. Teema, mille võis seljataha jätta. Lahendus, mis muutis elu justkui lihtsamaks. Piirid ja raamid, mis hoidsid mind ja Maailma eraldi. Iga otsus tundus nii lõplik ja kinni hoidev.

Eile raamatukogust tulles tabasin end mõttelt, et ma tegin ju otsuse, et teatud liiki raamatuid hetkel ei loe, kuidas ma siis nüüd ühe sellise laenutasin. Sel hetkel kangastus pilt lukku keeratud uksest – oma otsuste kinnitamisega olen tee edasiste valikute juurde sulgenud. Ma vaatasin uuesti seda, mida polnud varem näinud. Kasvas lugu otsustest minu elus.

Kui olen teinud otsuse, kas siis uuesti valida ei või? Kas pean leppima ja kramplikult tõestama enda meelekindlust, et kord otsustasin ja nüüd jään endale truuks - näitan Maailmale, et oma sõna ja otsust ei muuda ega murra. Kui palju otsuseid olen ma teinud, mis seisavad seintena teedel ees. Kui palju on neid, mis piiravad ja keelavad uuesti või teisti proovida. Kui palju jäikust ja jõudu on vaja, et hoida seisvaid otsuseid. Ma olen olnud otsustest kinnihoidmise meister.

See on kasvatanud minus jonnakust, kindlameelsust ja tahet. Otsuste jõul olen jõudnud edasi. Neist kinnihoides olen seisnud paigal ja liikumatult. Neid tõestades olen iseenda ning Maailmaga lahinguid pidanud. Otsused on takistanud teemasid, olukordi ja inimesi teise pilguga vaatamast. Otsused on olnud minu tee tähised, minu enda sisemised lepingud iseendaga ja mina ise olen nende hoidja, muutja, vabaks andja ja lahti laskja.

Mina valin mitte teha otsuseid, vaid valikuid, erinevate uuesti valida võimaldavate valikute vahel. Küsimus on vaatenurgas, otsusega panen end kinni, valikuga jätan vabaduse. Vabana uues päevas uut kohates valin ja muudan, kuid vanaga kohtudes on otsuste hoiakud olemas ja kiirustades ei märkagi, kui olen juba öelnud, teinud ja käitunud, kuigi oli olemas uus valik. Ma usun, et nüüd taban hetke ja mõistan, et kunagine otsus ei kehti täna, siin ja praegu ning minul on võimalus valida. Vabana valikut valides võib juhtuda, et jään oma varasemale valikule kindlaks, kuid võin seda muuta või teha lihtsalt korrektiive. Kõik on liikumises, ei ole seisvaid seinu ega jäiku piire ega katkenud teid. Otsusekindlus – seisev energia – kehaline jäikus või valiku vabadus – voolavus – painduvus ja liikuvus. Minu tuju ja tunne on hetkel selline ja valik vastav, mõni aeg hiljem on emotsioonid ja tuju muutunud ning ka minu valik võib muutuda, kuid ei pea ...

Lihtsalt kaunis lugu Sinu päeva
https://www.youtube.com/watch?v=MQfiQPp9s3Q



Üks mälestus otsuse muutmisest käib tuulekellade kohta. Oli aeg, kus pidasin neid kurjuse kuulutajateks – ameerika filmides tähendas õuduse tulekut tühi veranda, kiikuv kiiktool ja tasane tuulekellade hääl – ei mina neid oma koju ei too. Ühel hetkel muutsin vaatenurka. Sel hetkel sai d kellad uue tähenduse, nad on puhastajad ja kaitsjad – ma tõin neid koju ja veel päris palju. Ma kõlistasin tuppa tulles ja välja minnes, no ikka tõsiselt tegelesin nendega. Hetkel on mul päris mitu tuulekella, kuid nad on elu loomulik osa, kui lähen vastu, siis helisevad, kui on kaua vaikinud, siis pühin tolmu. Õues paradiisiõunapuu all heliseb tuulekell tuulega kaasa ja ei oma tähendusi vaid on loodusega koos sündiv heli.


Marianne

18.08.2017.a

kolmapäev, 16. august 2017

Kogu Maailma sõnad - aga, kuidas Mina oma elu elada soovin ... II



Sulle, kes Sa sõnu endas peidad

Sõnad on Sulle antud, et saaksid end väljendada, jagada iseennast iseendale omasel moel, et anda edasi see, kuidas Sina Maailma näed ja tunned.

Sa tead kõike seda, kuid on ühed sõnad, mida Sina ei kasuta – need on Sinu sees peidus. Sinu välja ütlemata sõnad söövad Sind ennast, sest nad soovivad üks kord ometi välja pääseda. Sina hoiad suu kinni, kui paotad, siis räägid „ilmast ja tervisest” või naerad kaitsvalt, kohmetult, pilkavalt, nukralt – no, mis nüüd mina. Vaikuse müürid püsivad kaitsvalt ümber selle, mille hoiad endale.

Sa kardad lõhkuda iseennast, oma sõnadega tunnistada iseenda valu olemas olemist. Need on küsimata küsimuste välja nutmata pisarad – Miks? Milleks? Kuidas? Siin nutad Sa kurbusest, kaotusest, ilma jäämisest – justkui oleks Sind päikselisest toast välja tõstetud ja uks Sinu ees seisaks jätkuvalt kinni. Sa arvad, et midagi ei ole võimalik muuta - Mis on olnud, see oli ja nii ka jääb. Soovid muutust, muuta, muutuda .....

Terve Maailm teab kogu Maailma tõdesid, soove, tahtmisi, reegleid jne. Kuid seda, mis käib Sinu kohta tead, tunned ja oskad vastata vaid Sina ise. Ma tean, et Sa ütled – sellel pole mõtet, sest mis muutuks? Kõik võib olla ja mitte olla, kuid kas Sina tead vastust küsimusele – aga, mida Mina soovin? On olnud hetki ja kohti, kus Sinu käest seda küsiti, oodati vastust ja jagamist – Sina vaikisid, kuid sõnad Sinu seest otsisid väljapääsu.

Mis iganes kohas kus, kellega ja mis moodi Sa hetkel oled, on Sinu küsimus – aga, kuidas Mina ise soovin oma elu elada? Sinu käes on kõik Maailma sõnad ja Sina saad neid kasutades iseenda elu elada, lausudes sõnu, mis on tõesed ning kohtudes sisemise ja välimise piiril on välja öeldes ühtsed ja ühesed.


Marianne

16.06.2017.a

Kogu Maailma sõnad – aga, kuidas Mina oma elu elada soovin ... I




Sõnad on kui energiapallikesed, mida Sa lausud,
viskad, poetad, heidad, tulistad, sosistad ja lennutad.
Sõnu loobid, lihtsalt lõdva randmega välja neid kannad,
vahel mehe ausõna kinnitust tõestama annad.
Vahel puterdad, komistad ja kokutad,
vahel tummana sõnatuks jääd.
Sõnadest võib tulla puudus või teisalt
lobisedes, laterdades ääretult, matvalt üle voolad.
Sõnadega märgistad, omastad, võidad või kaotad.

Sõnadel on tähendus, sisu ja mõte, vahel ka tagamõte.
Sõnades on elu – kõik see, mis Sul on anda,
mida oskad, suudad ja tahad välja kanda.
Sõnad on udu, mille sisse peidad ja varjad,
millega hämad, katad ja kustutad.
Sõnad on laul, millega tõstad ja kasvatad,
lood ja taevasse lennutad.
Sõnad on valud, milles Su pisarad,
kurbus, kaotus ja lein.
Sõnad on tunded, kellena elad, oled ja näid.

Sõnadega ilustad, suurendad, värvid ja varjundad.
Sõnadega pisendad, kahandad, olematuks kustutad.
Sõnadega lõhud ja lammutad, ilgud ja irvitad.
Sõnadega paitad, kallistad, armastad, sügav soojalt liigutad,
toetavalt edasi viid ja uusi tiibu kasvatad.
Sõnadega pilkad, halvustavalt põlgad,
maha sõtkuvalt pihuks ja põrmuks materdad.
Sõnadega kord eksitad, teerajalt eemale meelitad.
Teinekord juhatust jagades uusi radu näitad.
Sõnadega lohutavalt, õrnalt hoidvalt, pisarad palgeilt pühid.

Mis on see, mis on Sinu sõnade taga ja ees?
Mis on see, mis oli Sinu sees, enne kui sõnasid?
Mis saab pärast kui sõna välja ütlesid?

jätkub


Marianne

16.08.2017.a

pühapäev, 13. august 2017

Ootamine




Olen kohal, siin selles hetkes.
On vaid vaikne tasane voog.
Hing ihkab muutust ja erksust.
Heidaks, siis kingad ja lendaks liblikana 
sinna, kuhu raudlinnu tiivad
mind ühel päeval kohale viivad.
Kuid ometi seisan ma siin
 ja ikka ei ole veel seal.
On ootus, on olemine, on teadmine
ja ikka veel on ootamine...



Marianne

13.08.2017.a

neljapäev, 10. august 2017



Seitse  tähte on taevasõelas ja tänase seisuga 10  minu avaldatud lugu Alkeemias...

Kõik on võimalik...

Marianne
10.08.2017.a