reede, 20. oktoober 2017

Elu võluliseim ime




Minu hingevalust sündinud ja silmanurgast veerenud,
meie ühes käidud teele poetunud pisar jäätus.

Öine vihm oli tulnud ja puhtaks pesnud,
vaikusest ja luuletatud luulest
üles ehitatud lossid ja mäed.
Saju rabinal robinal langenud piisad,
lõhkusid katted ja varjud,
mis laiali laotatult peitsid pilkude eest
meie kahe vahelised lõhed ja vahed,
mis iseendi kaitseks olime kaevanud
lõpetamata, rääkimata lugude eest.
Alles jäi alasti tegelikkus,
kirevate hilpude ja kõlisevate kulinate
tekitatud vahust,  puhtaks pestud Tõde.

Varahommikuse päikesetõusu hetkel,
kui sügavaim miinus lahutas meie suhte plusse,
tardus Maailm ootuse vaikusesse,
sest jalg tõusis, et astuda järgmine samm.
Samm, mis lõhuks jäised kaaned
ja lõpetaks teravate kildudega ühise loo,
Veristamaks end, kui tõotust andes – ei iial enam,
soojad ja elusad veretilgad,
jääksid tähistama valu okkail kõnnitud teed.

Veel enne, kui tald langes,
päikese kuldne kuma valgustas hinge,
soojuse paitus sulatas südame,
jäätunud pisar, kui hinnalisemast hinnalisem pärl,
minu peopesal sätendades sillerdas - valu on armastuse tähis.
Sinu miinus, minu miinusega, kokku meid plussiks taas liitis.

Elu näitas, kuidas vaid üks samm võib muuta Maailma.
Minu enda valik, kas valu teravad killud või jäätunud pisarad sulatanud armastuse soojuse võluliseim ime.


Marianne

20.10.2017.a

neljapäev, 19. oktoober 2017

Isata kasvanud tütar




Seda, mida enda elus pole kunagi tundnud, seda ei saa ma tegelikult kaotada. Kui ei ole olnud kogemust, kuidas päriselt omada, siis ei ole ka sügavat mõistmist, mida tähendab teisele tema kaotus. Kuid ometi on ka minus valu sellepärast, mis oleks võinud olemas olla – see, mida mina lapsena, tütrena ja täiskasvanud naisena igatsesin ja vajasin.

Isa energeetiline puudutus kandub läbi füüsilise ja vaimse sideme, mis luuakse hetkel, kui mees tunnistab teadlikult, et temale on sündinud tütar. Iseendast sündinud lapse kasvatamine naiseks on isa ja tütre ühine teekond. Isal Isana, peab olema oskus kasvatada tütart sellisena nagu ta eraldiseisva isiksusena on, armastada teda nii iseenda tütre, kui ka täiskasvanuks sirgunud ja teise mehega abiellunud naisena. Julgus olla Isa, tuleb mehe enda seest, teda toetab tema naise tunnustus, oskus teha mehele ruumi lapse kasvatamisel ja naise terviklikkus, näha meest mehena ja isana ning tütart lapsena ja täiskasvanud naisena, kuid mitte konkurendina iseendale.

Keeruline suhe tütrega on seotud sinna kandunud, mehe ja tema emaga või mehe ja tema naisega (teiste naistega) lahendamata jäänud teemad, mis aktiveeruvad kui mingid jooned, viisid jne tütre käitumises, olemises, rääkimises jne meenutavad mehele olnut. Kui naisel on olnud lahendamata teemad isaga, siis kanduvad need tema pere ellu, kus naine on isa ja tütre suhte kõrvalseisja. Suhtes mehega leiab naine võimalused ja viisid, kuidas meest isakujuna kinni hoida ja nii täidab ta lünka enda sees, sest lapsena ei olnud ta kunagi nii piisav, et isa jääks tema pärast tema juurde.

Mitte üheski suhtes ei ole inimene üksinda, vastutus tehtu ja tegemata jäänu ees on kõigil osapooltel.

Minu lugu

Isa ei ole olnud minuga isana koos, üheski reaalses hetkes ega kohas minu elus. Ma ei mäleta, et oleksin teda lapsena oodanud, mõelnud või lootnud oma ellu. Ma lihtsalt ei mäleta seda. Isa oli see, kes paljudel teistel oli olemas, kuid minul mitte. Minu lapsepõlves oli nii palju olemata asju ning tugevaid tundeid ja valusid, millega tuli lihtsalt leppida ja õppida toime tulema – isa ei mahtunud vist enam sinna.

Paar korda viidi mind isale näha, kuid ka need hetked on minust kadunud. Esimest korda abielludes, kasutasin aadressi hankimiseks tutvusi ja saatsin talle kutse pulma, sest sel hetkel oli minus veendumus ja usk, et sellisel päeval võiks isa ometi tütrega koos olla. Ta ei tulnud. Kord juba ise ema olles, küsisin oma emalt: „Miks minul ei olnud Isa?” Minu ema vastus oli: „Kui minul pole isa olnud, siis miks Sinul oleks pidanud olema?” Sel hetkel kõneles minu emas, tema enda, isa kaotuse valu. Ometi on temal olemas kogemus armastavast ja hoolivast isast oma elus, kuid suurem sellest tundest on valu hinges - sellepärast mis tal olemas oli, kuid millest ta ilma jäi.

Tänaseks on minu isa juba mitu aastat surnud, tema mind naisena ja minu peret näinud ei olegi. Isaga energeetiline side sündis, kui käisin konstellatsioonides ja meditatsioonides lahendasin teemasid. Kuid ma tean, kus asub tema haud ja seal olen ma isadepäeval käinud küünlaid süütamas.

Abiellusin endast 11 aastat vanema mehega, kellel oli minust 11 aastat noorem tütar. Väga keeruline lugu, sest ma ei olnud veel täiskasvanuks kasvanud, polnud õppinud ennast tundma ega mõistnud, et käitun abielus nii naise kui tütrena ja pean oskama olla ka kasuema rollis. Kuid sel hetkel olin ma valmis mägesid liigutama ja ei mõelnud raskuste peale. Abielludes sain endale selle, mida minul lapsena ei olnud – koomiksid, üllatusmunad, telekamängud, värvilise teleka jne. Ka mees ise ütles, et proovib anda seda, millest olin ilma jäänud.

Et olla vajalik ja parim, püüdsin kõigist kõige parem olla. Võtsin endale nii emade, isade, vanaemade, kui sõprade rollid ja kohustused, kuid ma ei olnud mina ise. Tegelikult oli mul väga halb olla, sest ma ei saanud aru, miks minu sees on kasutütre vastu nii erinevad tunded. Ma ei taibanud, mis mind käivitab, mis sunnib käituma nii nagu vahel käitusin. Ma püüdsin ja proovisin mitte olla, teha ja tunda. Vihkasin ennast ja teisi selle eest, et ebaõnnestusin. Jah, praegu ma tean, et mul oli valus näha ja tunda isa ja tütre vahelist sidet – seda, mida minul ei olnud kunagi olnud. Kuid, siis ei suutnud ma tunda teiste pärast rõõmu, et neil on see, mida minul polnud. Neil hetkedel oli mul valus ja kurb, ma tundsin end üksikuna ja sellest sidemest väljajäetuna.

Aeg läks, meil sündis oma tütar ja kasutütar kolis ära – jah, selles oli oma osa ka minu käitumisel. Aeg läks ja esimene abielu lagunes, kuid sel hetkel ei osanud ega mõistnud ma mõelda isa ja tütre vahelise sideme peale, sest ta ei kadunud ju ära, elas lihtsalt teises kohas. Läks veel aega ja abiellusin uuesti, mehega, kellel oli ka teismeline tütar - kui üks õppetund on ikka läbimata, siis tuleb teda uuesti ja uuesti lahendada. Kuigi seekord ei elanud tüdruk meiega, selgus, et ma ei oska, suuda ega jaksa ikka veel. Jälle proovisin, kuid need tunded, mis tulevad sügavalt seest on nii võimsad, et ma lihtsalt ei tahtnud sellises olukorras olla, mida ma ei osanud lahendada. Jäi nii, et isa ja tütar kohtuvad mujal ja mina selles suhtes ei osale. Läks veel aega ja minu tütre isa suri - kuidas, siis mõista sügavuti selle kaotust, mida pole kunagi omanud.

Mõistmine minus, mis ja miks oli olnud, saabus, kui sündis lugu "Kui mina tunnen kadedust...". Isade ja tütarde suhet kõrvalt vaadates anti mulle võimalus, mõista ja lasta lahti oma valust, kuid selle asemel istusin mina oma valu sees ja kaitsesin ennast, sest ei tahtnud ega suutnud valu tunda. Nüüd on minus mõistmine, et hoolimata sellest, kas mina olen või ei ole olemas, tahan või ei taha, jäävad teiste inimeste vahelised suhted ja sidemed ikka alles. Mina saan olla ainult mina ise, kohas, kus mina olen ja sidemes, mis on minuga seotud ja minult ei saa mitte keegi ära võtta seda, mida minul ei ole ega ole kunagi olnud. Sama moodi ei saa võtta keegi minult seda, mis minu sees või minul olemas on.
Mina ei ole mitte kunagi üksi, sest mina ise olen alati iseendaga koos.


Palun vabandust nende käest, kellele ma haiget tegin

Marianne

19.10.2017.a

teisipäev, 17. oktoober 2017

Elulainete voog




Tõusu tippudel, ei vaata ega mõõda me mõõnade sügavust, sest meid ümbritseb piiritu avarus, võimaluste rohkus ja taevas on käega katsutav. Põhja puudutades tunduvad päästvad laineharjad nii kaugel ja kättesaamatud ning meie kohal kõrguvad seinad purustavalt võimsad.

Viibides hetkes, oleme unustanud, et tõus ja mõõn käivad käsikäes, üksteise järel. Põhjast tõusev jõud loob uue tipu ja tõusu raskus viib jälle langusesse – see on korduv elulainete voog.


Marianne

17.10.2017.a

esmaspäev, 16. oktoober 2017

Keha laulab tantsides - meditatiivne rännak vol 16




Täna kõnnid Sa mere kaldal – vee ja liiva piiri peal. Liiv, mis tasakesi krudiseb, vetrub Sinu jalgade all. Lained, mis Sinu jalgu embavad, on õrnad ja hoidvad. Merevesi on soe ja mõnus. Suve kollane päike paistab mere sillerdama ja lained, mis randuvad, on kui kuldselt helkivad vahuhobused. Seal samas Sinu ees, sünnib vahust, helesinist värvi, hobune. Hobune, kes astub Sinu juurde, puudutab Sind õrnalt ninaga – ta kutsub Sind endaga kaasa. Sa paned oma peo vastu hobust - tema nahk on soe ja sile. Sa teed talle pai ja toetad end viivuks tema vastu. Sa tunned, kuidas teie südamed ühes löövad. Sa tunned hobuse tugevust ja Sa usaldad teda. Tõustes kõrval olevale kivile, võtad Sa tema lakast kinni ja tõused hobuse turjale. Nüüd lähete te koos teele.

Alguses sammub hobune aeglaselt, et Sa saaksid harjuda ühise liikumisega ja, et teie rütmid sobituksid. Sa kohaned ja oled valmis selleks, mis Sind ees ootab ja nüüd lähebki ratsu traavides liikvele - ikka kiiremini ja kiiremini, lennates kui kehastunud tuul mere ja kalda piiril. Sinu juuksed ja kleit lehvivad, nad on kui tiivad, mis teid lendu viivad. Mere soolaseid piisku voolab Sinu pealt alla, päike soojendab ja tuul jahutab teid. Sa tunned kergust, sest mitte miski ei takista teid. Sa tunned vabadust, sest piire ega raame ei ole. Sa tunned, kuidas teie kehad tõusevad ja langevad koos, teie vahel ei ole ruumi, te olete ühena liikumises. Sa tunned, et see oledki Sina ise, kes seal rannal tuulena lendab. See oled Sina, Sulle omases olemises.

Hobune aeglustab oma liikumist, sest te olete jõudnud lõkkeni, mis Sinu jaoks siia rannale on ehitatud. Sa libistad ennast hobuse seljast alla ja tunned, et oled maaga ühendatud. Kallistades tänad hobust ja Sa vaatad, kuidas ta taas merega üheks saab.

Astudes nüüd lõkke äärde, tajud Sa tema helkivaid leeke oma keha peal tantsivat ja Sa tunned, et ei soovi veel paigale jääda - Sinu keha soovib edasi liikuda, ta tahab tantsida. Sa kuulad Sind ümbritseva looduse hääli ja iseenda südamelaulu, need on viisid, mille järgi Sa tantsima hakkad. Algul oled Sa veel kohmetult kohmakas, häbelik ja natuke nõutu, kuid siis meenutad seda vabadust ja kergust, millega Sa ratsu seljas liikusid. Piirid Sinu sees lahustuvad, enam Sa ei mõtle, lihtsalt oled ja lased oma kehal liikuda nii nagu tema ise seda soovib ja suudab.

Vahepeal tuleb tuul Sind vallatult sikutama ja müksama, siis on liivas mõned lohud ja Sa komistad, kuid Sa leiad endas tasakaalu, kohaned maailmaga väljaspool Sind ja tantsid edasi iseenda rütmis. Nii tuleb ka Sinu elus ette olukordi, mis segavad olemist ja hetki, millega tuleb kohaneda, et seejärel taas iseenast leides, uuesti oma elutantsu tantsida.

Sellel rannal tantsides, oled Sa vaba. Sa liigud iseenda poolt loodud muusikas – see on Sinu hinge viisile loodud südamelaul, mida Su keha laulab tantsides. See on Sinu olemise loomulik rütm ja liikumise samm – see on Sinu elutants.


Marianne

16.10.2017.a

pühapäev, 15. oktoober 2017

Tänavalaternate maagilised varjud




Sügisöö pimedus on hääletu ja tume,
tinased pilved on katnud taeva päevase jume,
kaskede kuldkollase kuue
linna uulitsale jalge ette vaibaks
on pühkinud taeva tuuline luud.
Pilvedest jätkuvalt piserdab vett,
kõik on niiskusest tiine nii, et
astudes kuldsel vaibal,
hääli ei kostu ja samme ei kaja.
Öine linn on ääretu ja tühi,
ei inimesi ega masinaid,
vaid tänavalaternad vaikse varjuteatrina
loovad piltidena hääletuid lugusid.

Maantee äärses kõrtsis on kohalik pidu,
ansambel tantsitab publiku hõredaid ridu.
Laule on palju ja kõigil rütm on üks,
meloodiat, mis puudu jääb, asendab bass.
Kõik seltskonnad saalis on erinevat nägu
ja igal inimesel tantsida oma lugu.
Paarid on koos ja üksikud ootel,
kuid müürililli siin täna ei ole,
sest noori mehi on rohkem kui neide.

Miski siiski jääb puudu ja vaid tantsuga õhtu piirdub -
üksikud täna siin paarideks ei moondu.
Autod on ees, et mujale minna,
sinna, kus valik on uhkem ja võimalusi rohkem.
Paar, kes kui õhtusöögi tagant telerit vaatas,
lahkub kui võetud saab viimane amps.
Üksikud põrandal proovivad veel,
et sammudega maalida oma kutse,
jutustada lugu see, mis täna on hingel,
kuid varsti ka nende järel sulgub uks.
Ansambel vahet ei tee,
kas tantsivaid paare on rohkem või vähem,
seni kuni need, kes alles on jäänud
veel jaksavad tammuda või kepsakamalt liikuda.

Tantsides hing ei valeta,
keha asetub asendisse, vormub poosi -
see tänasel õhtul on tema laul,
hääl, mis liikudes voolab ja elustub.
See on side, mis seob ja säde, mis süttib,
kui muusika mängib ja hingel on hea.

Kõlab viimane lugu ja pillid pannakse kotti,
valvur ukse juures kõlistab võtmekimpu -
tänaseks pidu on otsas ja läbi.
Autode tuled ja käivitushääled,
masinad linna vaikust häirides kaovad,
Alles jääb hääletu uulits ja laternate maagilised varjud,
kes, kui keegi pealt ei vaata
tantsivad aknast nähtud paaride lugusid -
seda, mis varjuna varjudes varjul ja salas on hoitud.


Marianne

15.10.2107.a

reede, 13. oktoober 2017

Mitte keegi ei ole nähtamatu




Meis kõigis on suuremal või vähemal määral olemas hirm, et meid ei mäletata ja me ei taha olla nähtamatud inimese jaoks, kellega kunagi olulist hetke jagasime.

Rannal käies astume liival, mis koosneb imepisikestest kividest – liivateradest. Eemalt vaadatuna on liiv lihtsalt liiv, kuid lähemalt silmitsedes on iga tera ainulaadne ja kordumatu. Kõndides märkame neid kive, mis köidavad meie pilku, teised on neile vaid liivana taustaks. Meeldinud kivi korjame üles ja teda vaadates tunnetame, kas ta on oluline, kui on, pistame tasku, kui mitte, laseme ta vabaks. Kodus võtame taskust kivi ja paneme kapile. Vahel vaatame, vahel unustame. Lähevad aastad ja kivi uuesti käes hoides, kas mäletame veel seda hetke, kohta ja tunnet, mil ta leidsime?

Elus on ju samamoodi – kõnnime inimeste hulgas ja näeme möödujaid, mõne tunneme ära, mõne nime oleme unustanud, kuid mõnest astume mööda neid nägemata ja mäletamata. Võib olla mõni neist mäletas meid, kuid meie olime juba unustanud. Ka meie ise kohtume teel nendega, kes meid enam ei mäleta. Kas pole me siis oma jälge jätnud, et oleme nüüd justkui nähtamatud?

Kas on võimalik kõigile kaasteelistele meelde jääda? Jah, on inimesi, kes meenuvad paljudele, need kelle elu on kui valgusvihus, kes on seal kuhu vaadatakse. Kuid meie, kes me elame lihtsalt oma elu, kes meid mäletab?

Kõike ja kõiki ei saagi ega jõuagi mäletada, sest mälestused tuhmuvad, tunded ununevad ja elud voolavad oma radu. Kuid meie elus on ju hetki, kus kohtame silmapaari, kes naeratab meile vastu. Ei loe möödunud aastad ega muutunud välimused - tema mäletab just meid ja meie mäletame teda, sest meie mõlema hinges on ühise mälestuse jälg. Jälg, mis elustub taaskohtudes ja täidab meid oma lihtsa ja kerge rõõmuga.

Olulised on need kohtumised ja jäljed, mis on tõelised, kus mäletatakse just meid endid. Loeb ka üksainus tõeline jäetud jälg, mis näitab, et oleme kõndinud, olnud ja elanud ja see on meie mälestuste keele lükitud kivikene.


Marianne

13.10.2017.a

neljapäev, 12. oktoober 2017



Unistusi  reaalsuseks loov jõud on ime, mis kasvatab meis usku ja lootust, et  lahendust otsiv lugu leiab, armastusega ühes käies, õnneliku lõpu ...


Marianne

12.10.2017.a