kolmapäev, 21. juuni 2017


Lähetus ellu...

Ole seal, kus Sa olla soovid
Tee seda, mida teha tahad
Mine sinna, kuhu hing ihkab
Leia see, mis on Sinu
Hoia seda, kes on Sinuga
Astu, lenda või tantsi
Liigu täpselt nii nagu Sina vaid oskad, suudad ja saad.....


Ema
21.06.2017.a

teisipäev, 20. juuni 2017

Pinge lahendamine – kaks lugu


Jagamine

Pinge kasvab, sest tamm on ees – energia, mis soovib liikuda, koguneb ühte kohta ja me otsime alateadlikult või teadlikult päästikut, mis laseks tammi õhku ning vabastaks kuhjunud tunded ja emotsioonid. Pinge laheneb, kas läbi lõdvestuse või plahvatava purske. Tunded, mis said sees hoitud, saavad nüüd nähtavaks, võimaluse voolata ja me vabaneme.

Vandumine”

Mina ei luba endale vandesõnade kasutamist. Mulle ei meeldi vanduvad inimesed. Ma ei saa aru, kuidas inimesed ei suuda end kontrollida. Kuid nüüd mõistan, et teatud juhtudel, on selline sõnade kasutus inimese pinge lahendamise viisiks. See on see, kuidas tema tuleb toime kuhjuvate tunnetega - tema lahendus olukord iseenda jaoks lahendada. Okey, sellest saan ma juba aru ja kui nüüd mees teatud hetkedel vannub (nt poldid ei tule lahti või, midagi läheb ikka täitsa metsa), siis ma mõistan teda.

Eneserahuldamine või iseenda armastuses elamine”

Ma otsisin endas tähendust armastusele. Seda tehes leidsin vastuse küsimustele Miks mina ennast lapsena rahuldasin, Miks tegid seda teised lapsed: sõimes, lasteaias, laagris, kodudes, sanatoorses koolis? Kohtades, kus Maailma oli karm, sõnad tegid haiget, kus puudus füüsiline turvatunne, kus ei olnud armastust. Lõpuks ometi ma mõistsin ja sain aru - me jagame, saame ja kingime sellisel viisil armastust iseendale. Need sügavad, kogu keha läbistavad lained, vabastavad igal tasandil kui me vaid lubame.

Armastuses jagame seda, mida peame kõige väärtuslikumaks, seda, mis tõestab meie väärtust, see, mis on meile endile kõige olulisem. Jagades armastust soovime seda kõike ka saajale kinkida.

Millegi hea endale lubamine, on armastuse jagamine iseendale. Millal peatus armastuse energia vaba vool? Miks armastus energia voolamine on pisarateni valus? Miks endale juurde andmine kisub kokku? Millal ma jälestasin ennast nii, et keelasin armastuse? Millal tundus, et minu olemasolu ei ole armastus?

Minu jaoks tähendas armastus ema rinnal olemist ja rinnapiima imemist. See oli füüsiline kontakt, mis pakkus turvatunnet, jagas armastust ja lõdvestas pinged. Rinnapiim, imemine, lutt, eneserahuldamine.

Lapse vajadus füüsilise kontakti järele vanemaga - südamega silitus, pai, kallistus, musi, süles hoidmine täidavad vajadust armastusele, turvatundele. Lapsena otsisin kuhjunud pingetele päästikut ja leidsin selle iseendas. Eneserahuldamine – rahu, rõõm ja armastus läbi iseenda keha - see toimub läbi minu, minuga, minu sees. Armastus, mida väline ei saa minult ära võtta ega ilma jätta.

Hukkamõist ja häbistamine välise poolt tõi endaga kaasa selle, et täiskasvanuna ennast rahuldades tundsin pinge vabanedes sisemist füüsilist valu ja süngust, mitte positiivsust ja kergust. Justkui teeks ikka midagi keelatut ja häbiväärset. Ma pidasin iseenda poolset pinge valla päästmist räpaseks ja soovisin, et seda teeks väline,sest siis ei ole mina teinud taunitavat ega ole seega eemale tõukav. Seega ma elasin uskumuses, et ükskõik mil moel, iseendale armastust jagades, olen ma häbiväärne ja teen, midagi keelatut ja varjamist vajavat.

Eneserahuldamine – mina armastan iseennast. Mis nime ma oma tegevusele annan, seda sisu ja tähendust see minu jaoks kannab. Pannes oma tegevusele nimeks HÄBI, tegin ma iseenda armastamise häbiväärseks, inetuks ja taunitavaks. Tegelikult olen ma armastus, mis jagab, leevendades pingeid, iseendaga armastust.


Aitäh!
Marianne

20.06.2017.a

laupäev, 17. juuni 2017

Uue õrn aimdus




Leebumine, andestamine, vabastamine/ vabanemine. Vana surm on uue algus. Üks energia hääbub, et tema jäetud jäljest saaks uus avaneda. Ühe teeraja lõppu tähistav käänak muutub uue alguseks.

Vana harjumuse niit, mis juhtis mõtet, on katkenud, kuid jälg temast on veel alles. Jälg, mis tallatud rajana on oma ja tuttav. Ma ei tea, kuis kulgeb uus, kuid ma tunnen ta kutset, mis paistab õrna aimdusena või on see minu kujutluspilt. Jalg, mis on tõstetud õhku, on valmis toetama talda, selleks, et edasi minna.

Miks vajan veel vana? Miks tahan tunda ta piire ja seinu? Miks soovin ikka veel teadmist, et ma tean, kuidas oli? Ma ei tea, mida vanast jätta või kaasa võtta. Ma piiran end, sest hirm on astuda vanale teele. Ma luban, kuid ei tea, kas see on uuele rajale algus.

Kuidas olla uus kui ma olen vana, kes valis uue raja. Kas astuda nii, et jälgin igat oma sammu? Kas astuda nii, et olen vaba ja juhtub see, mis juhtuma peab, või oskan ma kuulata ennast ja tunnetada hetke, enne järgmist sammu, kas rada on uus või jälg on vana.....


Marianne

17.06.2017.a

reede, 16. juuni 2017

Elamise Hääl ja Viisid




Ma luban oma energia voolama, piiride ja piiranguteta liikuma:
Merelainetega kaasa lippama, maruna tormama, et leebudes õrnalt loksuda,
Kaldavee päikesesärasse peegelduma, koidukumasse virguma,
Linnulauluna metsadesse helisema ja taevalaotusesse tõustes avarduma,
Lõkketule soojusesse kumama, praksudes sädemeid sütitama,
Tuulena Maailma avastama, mägede ja metsade hääli kuulama,
Lagendike avarustesse tantsima ja sügavike sügavustesse sukelduma,
Tormi ja äiksena pahurdama, õrna ja vaikse paiga puudutama

Mina ise hällin ja marutan,
Mina ise uurin ja avastan,
Mina ise helisen ja kuman,
Mina olen see, kes ma olen,
Olen seal, kus ma olla soovin
Nii nagu mina vaid oskan, valin ja voolan
Mina elan oma elamise Hääle ja Viisidega.


Marianne

16.06.2017.a

neljapäev, 15. juuni 2017

Kuidas ma usun iseennast, et mina olen tervik






Ma olen tervik. Ühel hetkel mõjutas mind väline nii, et ma tundsin tunnet. Tunnet, mis tekitas minus emotsioone. Emotsioone, mis ei olnud meeldivad. Mulle tundus, et kui ma neid tunnen, siis on minus midagi puudu. Ma arvasin, et tervik ei tunne negatiivsust vaid lihtsalt on oma rahulolus. Ma ei teadnud, et suhe välisega tekitabki erinevaid tundeid. Tundeid ja emotsioone, mis olenevad minu ja välise suhte iseloomust, kokkupuutepunktist ja meie olemustest.

Kui ma tundsin, et puudu on turvatundest, siis sündis vajadus selle täitmise järgi. Kuna vajadus tekkis kontaktist välisega, siis lõin uskumuse, et tema saab turvatunde minult ära võtta ja tagasi anda. Väline ei oma võimu luua minus puudust, ma annan selle talle ise läbi oma reaktsiooni – hirmu.

Hirm. Ma ei usu ega usalda iseennast, sest minus on Hirm, sest kunagi tungis väline vaimselt või füüsiliselt minu piiridest sisse. Mulle tundus, et ma ei saa iseenda kaitsmisega hakkama. Jah, välisel on võimalus mulle haiget teha. Ma elan turvatunde puuduses, sest tunnen hirmu kuna usun, et ühel hetkel teeb väline mulle uuesti haiget. Võib olla teeb, võib olla ei tee. Kuid tema võimu uskudes ja iseennast mitte usaldades elan ma turvatunde puudusega.

Kõlab uskumatult kui ma ütlen iseendale, et tegelikult olen ma tervik, kus mitte midagi ei ole puudu ega üle. On vaid tunded, emotsioonid ja uskumused, et see nii ei ole. Ma mäletan hetki, kus tundsin armastust iseendas. Ma teadsin, et armastus on Minus ja Mina olengi armastus. Väline oli väljas, ta võis teha, mis tahes, kuid mind see ei mõjutanud, sest kõik ümbritsev voolas eemal ja minu pealt maha.

Kas usaldada iseennast, et olen tervik või uskuda välist, et temal on võime minult võtta ja tagasi anda. Kuidas taas iseennast usaldada.

Minu keha on tervik. Kui sean ja suunan oma mõtteid, kuid keha on paigal, siis suudan õppida uusi käitumisviise kaitseks välise eest, kuid ma ei ole tervik, sest ma ei usu ega usalda iseennast. Minu füüsiline keha hoiab kinni minu tunnete füüsiliste reaktsioonide mälestused. Kui väline tegi haiget, siis minu keha reageeris. Nii nagu minu silmades on mälestuseks pilt, kõrvus heli, on kehas mälestus tema rektsioonist minu kaitseks. Mina olen tervik ja ma reageerin tervikuna. Selleks, et leida lahendus usaldusele tuleb lahendada see küsimus tervikus. Ma võin tegeleda iseenda kehaga, kuid seni kuni mõte on mängus oman ma kontrolli ja see ei anna tulemust terviku täitmiseks. Ma võin käsuga lõdvestada oma keha osi, kuid sealt ei vabane mälestus, mis seal on. Ma ei tea ega tunne teda seni kuni pole andnud talle nime. Minu keha reageerib, enne kui ma jõuan mõelda ja käivitab uuesti minus vajaduse turvatunde järele.

Võtmeks on heli. Heli ei oma mõtet, ta on energialaine, mis liigub minust läbi, pannes keha võnkuma. Heli, mis on füüsilises kontaktis minu kehaga st heli allikas on vahetult keha peal, kohal, kõrval, all ja, mida ma saan liigutada terve keha ulatuses. Heli, mis tuleb mulle sobivast instrumendist tiibeti kellad, kristall-helikauss, trumm, gong, tuulekell jne. Heli lained lainetavad minus ja minu keha reageerib igal tasandil, igas kohas. See on protsess, mis vabastab suletud mälestused. Seisnud energia pääseb liikuma ja iga uus laine puhastab.


Marianne

15.06.2017.a

kolmapäev, 14. juuni 2017

Katkised Eestimaa Killud....



Pühendatud Vanavanaemale, kes jäi Siberi mulda, et mina saaksin kord sündida.
Vanaisale, emale ja tädidele, kes tulid, kuid ei saanud kunagi Oma Koju tagasi.


Üks Eestimaa kild viidi läbi aja ja ruumi võõrale maale – Venemaale.
Nemad jäid ilma oma kodumaast ja -majast, sest neid saadeti siit välja - kaugele Siberi teedele.
Omad eesti inimesed saatsid püssidega eesti inimesi Eestimaalt välja.
Nemad jäid ilma oma kodumaast ja -majast, loksudes täistuubitud vaguneis raudsetel teedel.
Laste pilk riivamas kodutalu mängumaid, Vanaema pilk kaitsva kattena lastelaste peal.
Rongi rattad kõlksumas: Hirm, Hirm, Surm, Elu, Elu, Surm, Hirm, Hirm.
Miks? Kuhu? Mille eest? Pikk ja lõputa tee, trellid ja püssid. Hirm, Hirm.
Kuidas leida tee tagasi? Kuidas saavad lapsed tagasi kui mind enam ei ole? Hirm, Hirm.
Hirm tarretas pisarad silmadesse, Külmus jäätas nad terasteks kildudeks,
mis veristavad hinge kui see laulda ja rõõmustada ihkab – Naer läbi veriste pisarate.
Hirm laste südameis, et kõik kord kordub, sest nemad jäid ilma oma mängumaast.

Võõras must mets, võõras muld, veel võõram mustjas jõgi, võõras keel ja võõras meel.
Üks Eestimaa kild viidi läbi aja ja ruumi võõrale maale – Venemaale.
Kes said tulid tagasi – katkised Eestimaa Killud.
Kes jäid, jäid unele võõrale maale, võõra mulla sisse, jättes/ andes osa Eestist võõrale maale.
Kehad nimetus hauas -seal, nimed kehatul haual – siin.
Mullast oled Sa võetud ja mullaks Sa said, võõra maa mullaks,
et võõrsil saaks Eesti hingega lilled võrsuda.
Tuules eesti keelsed viise hällida, teistele eestimaa Kildudele – Mäletage, Mälestage, Meenutage.
Mullana mullas Su süda, hing tuulena vaba otsimas lõputut koduteed....

Pisarad, mis lõpuks voolama pääsevad puhastavad katkisi Kilde ja kehatuid hingi....


Marianne

14.06.2017.a

teisipäev, 13. juuni 2017

Armastuse vajadus ehk Armastuse keele erinevad viisid




Inimene mõistab seda armastuse keelt, mille kaudu ta sai lapsena tunda, et teda armastatakse. Keel, mis oli inimest lapsena ümbritsenud välise väljendusviisiks, mille kaudu ta koges armastust, siis kui temas oli armastuse vajadus. Täiskasvanuna ongi meie armastuse keel just selline, millisena me armastust lapsena kogesime. Kindlasti väljendati meile armastust ka teistel viisidel, kuid rääkida oskame nii nagu kogesime.

Armastus on ühes meie turvatundega, olemas olemise rõõmuga, usuga elule ja õigusele olemas olla. Armastus saab alguse meist, kuid selle kinnitus lapsele tuleb välise peegeldusest - kuidas, mil viisil ja moel ning millal me oleme saanud tagasiside – see on meie armastuse keele kogemus. Nii nagu õppisime oma vanematelt emakeele, nii saime oma kasvatajatelt kaasa ka armastuse keele.

Armastus on kõige alus. See on vundament, millele toetub meie tervik. Kui kasvab armastuse vajadus, suureneb vajadus järgmise ja järgmise tunde täitmise järele. Armastuse vajadus sünnib kui me keelame endale armastuse, kui me tunneme, et meie olemasolu ei ole armastus, kui me ei usalda armastust, kui armastus teeb haiget ja on füüsiliselt pisarateni valus. Armastus on esimene, millest tunneme puudust ja viimane, mille saame täidetud ja ometi on meie olemuse teadmine armastuse olemasolust see, mis meid edasi viib ja elule mõtte annab.

Meis endis on olemas meie tegeliku olemuse armastuse keel – meie keel. Armastuse vajadus tekkis, sest meie keel ja välise keel olid erinevad. Me ei saanud armastust nii nagu vajasime, kuid õppisime ära selle keele, kuidas meile seda jagati ja nii anname seda ka edasi. Seega õppides oma lapsi ja lähedasi kuulama ja tundma, õpime ka teisi armastuse keele viise.

Armastust jagades on võimalik armastuse energiat kasvatada – teda andes ja vastuvõttes, kuid jagades teda viisil, mis ei ole meie endi armastuse keel on võimalik, et me ei oska või ei luba endal seda energiat vastu võtta. Me anname teisele energiat, soovides teda õnnelikuks teha, kuid jagades energiat ja seejärel kasvanud armastuse energiat mitte vastu võttes, kasvatame iseendis armastuse puudujääki. Kuid alateadlikult soovime jätkata jagamist, et ometi kord ise täidetud saada. Kuid iseenda sees oleva armastuse vajaduse saame täidetud kui tunneme ära iseenda tegeliku olemuse armastuse keele, õpime ta selgeks ning asendame seejärel, väliselt õpitud keele, iseenda keelega.

Just need viisid, mida me õpime teisi lugedes, mida kasutame neile armastust jagades, mõjutavad meid endid. Need on meie olemuse viisid, see mille kaudu me saame täidetud. Saame täidetud kui lubame välisel anda ja anname iseendile loa armastuse energia vastu võtta. Vastu võtta avanedes, usuga rõõmule, elule, oma olemasolu õigsusele ja turvatundele, ka siis vastu võtta kui teame, et võime välise käest haiget saada, sest meie armastuse keele viisid on erinevad. Meis on teadmine, et armastus on meis endis, meie ise oleme armastus ja meie täidame end läbi iseenda. Me anname ja Maailma annab vastu, armastuse energia voolab, ei ole puudust, seisakut ega ülejääki. Armastus voolab kõiges ja kõigis tingimusteta.


Beethoveni 9 sümfoonia Ood Rõõmule:


Marianne

13.06.2017.a