Mõistmiseks
Sinule, kes Sa Minuga kord koos kõndisid.
Mina
elan oma elu ilma Sinuta. Ma ei taha Sinu kohta, midagi kuulda ega
näha. Ma elan teadmisega, et Minu maailmas Sind ei ole. Ja siis ühel
ilusal päeval Ma loen, näen või kuulen Sinu elust. Mind tabab
teadmine, et Sina oled ikka olemas.
Miks
olen kade? Miks tunnen sähvatust kui saan teada, et Sina oled oma
eluga edukalt edasi läinud? Miks Sa ei istu nukralt nurgas ega oota
Minuga koos olemist? Miks Sina ei vaja Mind? Miks Mina ei suuda
rõõmustada, et Sina said selle, mida soovisid? Miks Mina ei suuda
vähemalt neutraalne olla? Miks lööb info Sinu elu kohta Mind
rööpast välja ja Minul tuleb selle teadmisega justkui iseenda
kõikuma löönud maailm taas tasakaalu panna.
Meie
vahel oli suhe, mis Minu teadmise järgi peaks igavene olema. Suhe,
kus Mina ei olnud täiskasvanu, vaid olin väike laps. Laps, kellele
kehtib reegel, olge nüüd sõbrad ja mängige koos, sest te PEATE
omavahel hästi läbi saama! Lapsed pidid, kuid täiskasvanud ei pea,
nad saavad ja valivad ise, kellega olla ja kellega mitte. Sinu nähtav
olemasolu teeb haiget Minu sisemisele lapsele – Sina oled samas
maailmas, kus Minagi, kuid Mulle kättesaamatus kauguses. See on väga
valus teadmine, sest Minu sisemine laps vajab, tahab ja nõuab suhet
Sinuga. Laps mossitab, parastab, halvustab. Ta on kindel oma teadmise
õigsuses, sest täiskasvanud panid niimoodi lapsi koos mängima.
Miks see nüüd ei toimi?
Enam
ei toimi. Nüüd ei sõbrusta Minuga keegi sellepärast, et peab.
Nüüd kehtib sõpruses see, et igaüks valib ise, kellega soovib ja
tahab sõbrustada. Mina tean, et Sina oled teatud tingimustel nõus
edasi suhtlema, aga Mina ei ole, see on lapse jonn – Kas kõik või
mitte midagi! Laps, Minus, tahab kindlust ja kindluse annab teadmine,
et tema on osa teise inimese elust. Täiskasvanud ei pea suhtluse
jaoks, olema üksteise osad, nad võivad ja saavad, kuid ei pea. Minu
sisemine laps ei tule toime selle ebakindlusega, täna ollakse, aga
homme mitte. Laps vajab kindlat teadmist, et ta on alati oluline,
ükskõik, mis ta teeb või, milline ta on - ta otsib omale ema ja
nii täiskasvanud Mina otsingi, suhet emaga, läbi teiste naissoost
inimeste.
Suhtes
Sinuga peaksin õppima paindlikkust, arvestamisoskust ja iseenda
aegajalt tahaplaanile või, siis võrdselt kõrvale asetamist.
Sisemine laps, aga tahab tähelepanu keskpunktis olla, saada ise
imetluste ja kiituste osaliseks, sellega on teised naised Minu jaoks
konkurendid/ rivaalid. Sellepärast Mina täiskasvanuna, midagi tehes
mõtlengi ja soovingi, et Sina sellest ikka teada saaksid: „Näed,
milline Mina olen ja Sina veel ei tahtnud minuga sõbrustada! Vaata,
ma veel tõestan Sulle, kui hea Ma suudan olla ka ilma Sinuta!”
See
on Minu Mina küsimus. Minu Mina piirid pole paigas. Sisemise lapse
jaoks on tema Mina kogu maailm. Teised on lapsele tema Mina osad,
sellest ka tema nõudmine, et Sina oleksid Minuga koos. Seda
saavutamata tunneb ta nõutust ja segadust, et see nii ei ole ja
viha, et ei suuda Sind enda soovi järgi suunata.
Minu
sisemisel lapsel on puudu turvatundest - kindlusest, et sel hetkel
kui tema muutub jääb ümbritsev muutumatuks või, siis muututakse
koos. Lapsena elasin pidevalt muutuvas keskkonnas, puudus see üks
muutumatu pidepunkt, mille juurde oleksin saanud tagasi pöörduda.
Täiskasvanuna otsin seda punkti välisest, selleks, et Mina saaksin
end turvaliselt tunda ja turvaliselt muutuda, pead Sina selle väljast
Minule andma. Kuid Sina ei suuda seda Minule anda. Ainus võimalus on
see iseendast üles otsida.
Jätkub...
Marianne
02.06.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar