Kui
olen nii, et keegi mind ei kuule ega näe, kuidas ma siis olen, mida
mõtlen ja teen, mida jagan olles iseendaga kahekesi. Kas kõige
ilusamad ja põnevamad hetked sünnivad siis, kui olen üksi ja keegi
teine ei näe või siis, kui pingutan ja ponnistan, et näidata ja
meeldida. Kas olen kui väljalülitatud lamp, kes süttib kui keegi
sisse astub või säran ise, jaaniussina valgust jagades ja teed
näidates. Kas endale katan linikuga laua, süütan küünla ja on
pidulik hetk mulle või vaevumata teha, võtan kääru leiba ja peost
söön. Kas ma oskan iseennast hoida, austada ja tunnustada, olla
iseendana see, keda armastan ja kalliks pean.
Kas
ainult vahel paitan pead ja annan kommi, et kannata veel, küll tuleb
aeg ja alles siis, endale tähelepanu pööran. Kas tunnen, et ennast
leidmata pole ka midagi kaotada, vaid olen keegi, kellega pean
leppima ja õppima koos olema. Kas suudan ja oskan peeglis vaadata
endale silma, näha sügavale ja sisse. Kas mõistan ja tunnen teda,
kes vaatab mulle vastu. Kas see on minu osa, kas see olen mina, kes
armsast lapsest, nurgelisest teismelisest ja tuulepäisest noorusest
on kasvanud suureks ja täis, kelles on siin ja seal aegade muutused,
minu välimus, mis on aja ja enese koostöö. See olen mina ja ei ole
ka.
Kas
leian endast, mida vajan või pean välisest juurde otsima. Kas usun
ja kuulan ennast või kahtlen ja käega löön, sest keegi teine, kes
kõvemini räägib teab kindlasti paremini, mida just mulle praegu on vaja. Kas
vaevumata, tahtmata või midagi muud soovides, ei vaata ma oma teele,
vaid kõrvale kiikan, sest tundub, et kusagil mujal on ikka parem.
Kuid minu enese teel tuleb vastu see, mida ise olen küsinud, otsinud
ja vajan, sest just minule mõeldud on ta.
Kas
ennast võrdlemata julgen olla mina ise, tehes oma liigutuse täpselt
nii nagu oskan ja minu seest sünnib või kardan, et see pole küllalt
hea ega ilus, arvates, et kusagil keegi teine teeb ja on ikka parem
kui mina. Kui minu enese liigutus, poos ja tegu minust läbi käib ja
on osa, siis olengi see mina, just sellisena nagu oskan ja olen. Kas
julgen ennast armastada enne, kui keegi teine tunnustab, et olen seda
väärt või tean ja tunnen, et olen kullast kallim.
Kas
on oluline, et tunnen ennast hästi või pole see tähtis, sest nagu
nii olen olemas, kusagile ei kao ega maha jää. Kas minul on
iseendaga koos hea olla või proovin enda eest põgeneda või peitu
toppida. Millal tuleb minu aeg ja koht, kas täna panen endale käed
ümber ja ütlen: „Mina Armastan Sind!” Kas naeran lõbusalt:
„See on nii armas ja ilus, kuidas ma olen ja teen.”
Ma
ei tee ega ole kunagi vaikuse tühjuses, sest mina ise olen ju
olemas. Minu silmad näevad, kõrvad kuulevad, mina tunnen ja tajun,
kuidas ma olen ja mida teen. Üksi ja üksinda ei ole ma mitte
kunagi, sest alati olen ma endaga koos. Ma olen nii oluline, sest
jagan iga oma hetke iseendaga. Hetk, olles iseendaga on kingitus
mulle. Ja nii teengi ma kõik iseendale, sest mina ei saa endale
selga keerata ega ära minna, vaid astun ja olen kõige sellega, kes
ma olen, koos ja sees.
Kas
ma siis teen täna endale pai ja kallistan või endale vastu hakkan,
unustan, mossitan ja haiget teen. Valik on minu, igal ajal, igas
kohas ja igal hetkel, sest minu enese iha sirutab kätt, valu pühib
pisarat, mõnu otsib naudingut, tervis kosutamist, tuju lohutamist,
soov loteriilt kingitust, hing ihkab armastust ja elu vajab elamist.
Kõike, mida ma teen, ütlen, mõtlen ja tunnen, teen läbi iseenda,
iseendaga koos, iseendale.
Aitäh
elule kingituse eest, et Mina olen olemas!
Marianne
26.02.2018.a