Pilv
taevas sõuab aegamööda,
puu
suureks sirgub pikkamööda,
kõigil
ja kõigel siin ilmas
on
oma olemas olemise aeg
ja ,et
igavikku mõõta
inimene
aja vangistas liiva.
Aeg
sai nime, et mäletada eilset,
tähistada
tänast ja märgistada homset.
Kõik
seljataha jäänu juhtus eile,
kõik
ees olevasse mahtuv tuleb homme.
Ajal
igaviku sees
ei
ole algust ega lõppu.
Hingel
inimese sees
ei
ole algust ega lõppu.
On
kestev olevik,
teekond,
mis kestab terve igavik.
Ajaliiv
ei saa kunagi otsa,
ka
siis, kui kell jääb seisma,
kas
siis, kui südame peatudes
hing
lahkub viimases hingetõmbes.
Inimene
jääb elama mälestustes,
hing
uuesti kehastudes.
Aeg
voolab me ümber ja sees,
igavik
kestab ikka edasi.
Marianne
06.02.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar