Talvise
metsa öine hämarus,
kusagil
öökull huikas,
külmas
tardunud vaikus.
Emahundi
valev kasukas
valge
lume taustal.
Ta
seisis nelja tee ristil,
lootis
kohata inimest,
kelles
oleks julgust
anda
tükk leiba peost,
pussi
otsa torgatuna.
Tahe
muuta välimust,
tuua
nähtavale sisemust,
leida
endas inimsust.
Oli
elu enne seda
valguse
ja pimeduse piiril,
joonest
teisel pool,
nüüd
hundikarjaga koos
ulub
kurbusest kuule oodi.
Kuis
Maailm välja näeks,
kui
sisemused saaksid nähtavaks
ja
inimesed vahetaksid pooli.
Kas
olla see, kellena näid
või
see, kellena käid
öö
varjudes tasa
ilma
inimnahast riieteta.
Ma
ei ole see, kelleks Sa mind pead,
minul
on teine nägu ja sisu,
minu
sees on peidetud varjud,
on
nii halba kui ka head.
Kuid,
kes mõõdab ja kaalub,
mida
see tegelikult tähendab.
Kellel
on õigust otsustada,
näidata
näpuga ja valida,
kuhu
aeda oma kivi visata,
et
öelda see on õige või vale,
kui
tema enese pale
varjudest
vaba ei ole.
Mitte
keegi ei keela Sinul olla
Sina
ise just enda moodi.
Kui
Sa sõdid vastu,
käskude
ja keeldudega teele astud,
õigeks
ja valeks tembeldad,
siis
arvatavasti Sinu sees
on
soov olla Sina ise,
kuid
Sa ei julge
ja
nii ründad seda,
kes
Sulle hirmutav näib,
sest
tema vabana käib.
Ära
vaata ega võrdle,
vaid
ole nii nagu tunned,
enda
sees olla soovid.
Kõnni
sellena, kellena tahad,
julge
olla Sina ise, enda moodi.
Omal
moel soovid Sa käia
neljapäeval
risteel
ootamas
tükki leiba,
mis
Sinuga imet teeks.
Mitu
tükki neid oleks vaja,
et
kõik maskid langeks
ja
Sina endana sünniks -
julgedes
alasti olla
inimesena
inimese nahas.
Marianne
24.02.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar