Valitava rollinime valime
eesmärgist ja tasust lähtuvalt, kuid rollis olemise kujundame
tegevuse käigus, seega rolli valides ei tea me kunagi päris
täpselt, kuidas sellega toime tuleme, mis temaga kaasneb ja, mida
see meie jaoks tähendab. Hetkel kui loome uut rolli, paneme endale
paika raamid ja reeglid, et jõuda soovitud tulemuseni,
ettekujutuseni sellest, milline peaks roll ja meie selles välja
nägema. Kui me ei tunne veel ennast, siis loome endast kuvandit,
pilti inimesest, keda arvame end olevat või kelleks võimelised
muutuma.
Rollis olles anname sinna oma
panuse – see on meie hind rollis olemise eest ja saame vastu tasu –
see on boonus, mis tuleb eesmärgi täitmise eest ja hoiab meid
rahulolevatena. Rollil on üldisest eesmärgist tulenev tasu ja
tegevuste, mille tulemus on otseselt kaaslasele suunatud, eest saadav
tasu.
Rollinime valides on meil rollile
ja rollipartnerile ootused, millisel kujul ja kuidas peaksime rolli
täitmise eest tasu saama, et see rahuldaks meie vajadused.
Tegelikkus võib erineda oodatust, sest ka teine inimene avastab
endale rolli tähenduse ja loob selle sisu, alles rollis olles.
Rollis olemise eest makstav hind ja saadav tasu peaksid olema
tasakaalus.
Rollinimi ja rollis olemine
seavad meie ette ülesanded ja kohustused, mida peame täitma, kas
tahame või mitte. Rahulolevatena anname rolli ja partneri heaolu
tagamise nimel oma panuse kingitusena, kuid rahulolematuna teame
täpselt, mida pidime teise pärast tegema. Raske on lahti lasta ja
muuta neid rolli täitmisi, mida me ei saa endast enam lahutada või
mille nägu me tahame iseenda kuvandina avalikkuse ees alles hoida.
Kui loome olulises suhtes endast kuvandi ning mida rohkem see meie
tegelikust olemusest erineb, siis seda raskem on seda hoida ja seda
suuremat tasu me oma rolli eest ootame. Sellel, kas oleme rollis
iseendana või kuvandina on väga suur vahe, sest hoides avalikkuse
ees üleval kuvandit iseendast, kes me tegelikult ei ole ning tehes
oma tegemisi teiste jaoks, teeme me teeneid - me müüme iseennast
ning andes, hoiame sellest mõtetega kinni, sest ootame tasu – me
küll väljendame end andjana, kuid tegelikult müüme ennast. Kui
ootused rollile ei vasta tegelikkusele, siis tunneme ennast
petetutena, sest saadav tasu ei ole kunagi enesemüümise vääriline
ning iga teene eest makstud tasu väärtus tõuseb ja kahaneb,
sõltudes otseselt meie enesetundest ja suhte seisust teise
inimesega. Teine inimene ei saa, aga aru, mis toimub, sest meie
väline kuvand ja meie sisemist pahurust väljendavad rektsioonid ei
lähe omavahel kokku.
Ühel hetkel võime enda jaoks
avastada, et me ei taha, oska või ei suuda rollis iseendana olla,
kuid sellest välja astuda ka enam ei saa, siis oleme pidevalt
rahulolematud, mis väljendub kõrgendatud tasu nõudmises sellelt,
kelle pärast peame rollinime kandma. Roll muutub kohustuseks, kui
tunneme, et me ei suuda rollile enam endast energiat anda, sest oleme
ise tasakaalust väljas. Olles rollis kuvandina ei saa ega anna me
energiat iseendana vaid pildina, sest peame andma seda, mida meis ei
ole ja tegema seda, mida teha ei taha ning peame vastuvõtma sellist
energiat, mida tegelikult ei vaja, kuid sellisel kujul me ei täida
iseennast, rolli ega rollipartnerit, sest kuvandina jagatav ja saadav
energia ei täida meie tegeliku olemuse vajadusi.
Rollis olemine teeb haiget ja me
kaitseme ennast kui tunneme, et rollipartneri ootused ja nõudmised
meile, kui kuvandile, sunnivad meid tegema ja andma seda, mida me ei
taha ega suuda, sest see tuleb meie enese arvelt. Soovime olla üksi
ja eraldi, sest siis ei pea tegema neid asju, mida ei taha, tahame
olla ja anda ainult iseendale. Me ei julge muuta rolli endale
vastavaks, sest rollil on raamid, mille muutmine tähendab lõhkumist,
valu ja hirmu teadmatuse eest, mis saab edasi. Lahendus võib olla
kuvandist kinni hoidmine, rollipartneri vahetamine või rollinimest
lahti ütlemine, kuid alati ei ole see võimalik. Mis iganes põhjusel
sai see kuvand endast kunagi loodud, siis nüüd on selge, et enam ta
ei tööta. Igas suhtes on andmine ja on saamine ning loota, et see,
mis algul vaikides või ka rääkides, sisu ja tähendust teades või
mitte, kunagi endale võeti, peab vastu igavesti, siis on see
enesepetmine.
Lahenduse võti on iseenda
tegeliku olemuse tundmises ja iseendana rollis olemises nii, et ka
teine inimene seda näeb. Me olime enne rolli, oleme selle ajal ja ka
peale seda iseendana olemas. Tundes, et rollilahendus ei tööta,
siis tuleb meil endal astuda samme selle muutmiseks. Mida
teadlikumaks saame iseenda tegeliku olemuse kohta, seda rohkem
avanevad silmad ja hakkame mõistma ning nägema teiste inimeste
olemusi nende käitumise taga. Rollis olles on meil endil vastutus
oma rolli ja iseenda täitmise ees ning meil tuleb mõista, et
muutudes ise muutvad ka meie rollid ja rolli täitmised.
Olles rollis, on meil tasu, mida
me alati ei oska täpselt määratleda, kuid meie sisetunne annab
rahulolematusena märku kui me ei saa enda jaoks piisavalt, meis
süveneb puudus ja kasvab vajadus, millegi järgi, mis lõhuks suhte
või tasakaalustaks selle. Seni kuni oleme rollis küsimata „Miks?”,
on see kohustus, mida täidame, sest ütleme endale: „Ma pean!”
Rahulolematuse süvenedes, aga nõuame muutust, sest meis ei ole enam
energiat anda, sest see tuleb enese lõhkumise arvelt läbi
negatiivsete tunnete ja reaktsioonide teise inimese vastu. Taastudes
võime jälle suuta, kuid lõksus oleku tunne tuleb seni tagasi, kuni
oleme läbi iseenda mõistmise puuri ukse avanud ja saanud aru, et
meil on olemas meie valikud ja, et enne uute otsuste tegemist või
vanas jätkamist saame, võime ja peame endas tasakaalu otsima ning
alles selle leidnuna tegema ja andma nii, et see ei oleks
enesemüümine. Me anname endale võimaluse iseendaga kokkuleppida
rollis olemise tingimused ja nende täitmise nii, et julgeme öelda,
mida me tunneme ning teha suhtes seda lõhkumata muutusi nii, et meie
sisemine ja välimine väljendus ning enesetunne oleksid kooskõlas.
Me oleme iseendana olemas.
Marianne
04.02. 2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar