Pisar
pärlina sündis,
kui
hing nuttis,
naeris ja tantsis
või vaikselt omaette laulis.
Ta
vaikselt silmanurgast poetus
ja
õrnalt peopesale kukkus.
Ühes
piisas oli terve Maailm
ja
Sinu elu värvide maitse.
Sära
ja sillerdus,
naeru
vallatus,
armastuse
magusus,
viha
tumedus,
kaotuse
kibedus,
kurbuse
nukrus
iseolemise vabadus -
tunne,
mis Sinu seest vallandus.
Pisar,
mis jääb sisse
jäätades
tunded külmutab.
Ära
peitu varjudes,
julge
käia valguses,
elada
oma tunnetes,
olla
ja voolata liikudes,
üha
uuesti uskudes.
Kui
ka vahel eksides,
siis
uuesti tõustes
taas
läbi pisarate
armastust tundes
edasi
kõndides.
Andsid
tundele elu,
vaatasid
talle otsa
ja
sügavalt silma
ning
lasid siis minna.
Kui
kastepärlid
on
Sinu pisarad
teele
jäetud jälgedes.
Neis
on valu ilu ja armastuse võlu,
selline
on Sinu Elu.
Marianne
21.02.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar