pühapäev, 22. aprill 2018

Kui teel olemine tundub paigalseisuna





Olen kui kuumaõhupallis, mis soojuse mõjul tõuseb üles taevasse, vaatan avardunud Maailma, näen kõike justkui kõrvalt ja soovin uut avastama minna. Tuul puhub ja lükkab, juba tunnen, et nüüd on see hetk kui lähen teele, kuid siis tajun, et olen ikka veel seotud ja ei saa kaugele minna, kas üles tuule meelevalda või jääda maa peale seisma. Jah, loomulikult võin korvist välja ronida ja jalgsi edasi minna, kuid vai, mille külge olen seotud, ootab uut omanikku ja seni pean mina tema eest vastutama.

Nii tundub mulle, et teel olemine on paigalseis ja sellega seoses olen kui tasakaalust väljas, otsides ja kõikudes liigun ühest äärmusest teise, mida kõrgemal olen või ühele poole kaldun seda sügavamale, laskudes, vastaspoolele sisse sukeldun. Ma olen kui õhus, sest pole veel kohal, ma justkui ei kõnni, kuid ei seisa enam ka jalad kindlalt maas. Vahel juba tunnen, et nüüd olen endas selguse leidnud, kuid siis, kas mina ise muudan vaatenurka, avastan endas uut või väline puudutab mind ja mina muutun taas, olen kui ümber vahetatud – minus on kaks poolt, kaks nägu, kaks vastandit, eitus ja jaatus.

Nii ongi, et minus pole selgust ega kindlust, ma ei ole teinud konkreetset otsust, kust saaksin edasi minna. Minus on ootus, valikud ja tunded – ühekorraga on olemas kõik ja mitte midagi. Iga uus puudutus ja hetk võib mõjutada minu suunda ja olekut. Ainus selgus on see, mis on siin ja praegu, sest mitte üks teine asi ei ole teada ega kindlalt kontrollitav ja nii tunnengi, et tõesti kõik on võimalik.

Minus on soov näha laotunud teed, sest siis ma tean, kus ja kuidas ta kulgeb, kuid praegu olen lihtsalt kõndimas, olen ära teinud teatud sammud ja nüüd ootan, millal jõuan järgmise tähiseni, kust avanevad uued vaated ja võimalused. Nii inimlik on soov kontrollida oma elu, omada pidepunkti ja nii ma tunnengi kärsitust, sest tahe edasi liikuda kasvab üha suuremaks.

Terviserajal jalutades, kus teekond viis punktist A punkti B, tabasin end korraga sellelt, et minu eesmärgiks oli rada läbida. Kõndisin kiiresti, kuni ühel hetkel vaatasin möödujat ja taipasin, et ma ei pea kiirustama, sest soovisin ju teel olla ja kogeda. Kuid mina olin seadnud endale ajalise piirangu, läbimiseks kindla etapi, et seejärel uue tegevusega alustada. Mõistsin, et selline käitumine on minule omane olnud. Ikka olen alustanud algusest, teel olles pingutanud, püüdnud, füüsiliselt ennast kurnanud, kuid eesmärgi nimel kogenud eneseületust, võtnud elu kui jõuproovi ja testinud enda tahtekindlust. Olles edukalt jõudnud sihtpunkti, seisnud seal hingetuna, nägu punane, suu kuivamas, higisena, tundnud enda üle uhkust ja väsimust - „Ära tegin, ma sain hakkama!” Kuid, miks ma ei valinud teel olles vabadust peatuda, istuda, loodust imetleda, lihtsalt olla, mujale keerata? Eesmärgi nimel olin end muutnud masinaks, kes füüsiliselt edasi liikus ja ei tundnud midagi või vähemalt püüdis mitte tunda. Minul oli kiire, et kohale jõuda, sidusin end eesmärgi ja pideva liikumise külge, ma ei elanud olevikus, et sellest sündivas edasi minna, vaid mina olin juba sellises tulevikus, mille olin endale ette maalinud.

Küsimus on selles, kuidas ma oma teekonda läbin? Kas mõistan selle all ainult füüsilist liikumist või vaatan ennast kui tervikut? Oluline on see, mida ma ise endale keelan või luban. Täna sain aru, et nö paigalseis on tegelikult koht, kus füüsiliselt tundun seisvat, kuid edasi kõnnin vaimselt. Selles kohas või minus endas on teemad, mis tuleb siin lõpuni käia, et ei jääks seotust ja kahetsust, mis hoiaksid pilku möödunus. Õppetunnid, mis tuleb läbida ja lõpetada siin ja praegu, sest teel käies ja uut kogedes avanevad uued teemad.

Päeval mõõdan riisudes igat ruutmeetrit õues, koristan, valin asju – loon ruumi uuele, lasen vanadest teemadest lahti, et jõuda selgusele ja mõistmisele – mida ma valin iseendale ja miks. Tänan eilset ja olen tänase päevas. Vabanen seotusest, kahjutundest ja kahetsusest, mida on minus tegemata jäänu pärast või tehtu süüst. Kõik oli nii nagu oli, ma ei saa minevikku teiseks muuta ega endaga kaasas kanda. Saan vaid mõista, avastada uued vaatenurgad ja muuta suhtumist. On tunne, et kõik on võimalik, ootan realiseeruvat lahendust, mis seob lahti kinni hoidva sõlme ja laseb mul päriselt lendu minna.

Tean, et lõpuks saabub vabadus, tänane on vaid hetk kohalolemist, videviku mõtisklused ja rahu, lõkkest lennanud sädemetest süttivad valguseks tähed ja hommikul saabub uus algus koos päikesetõusuga.


Marianne
22.04.2018.a



reede, 20. aprill 2018

Seisan eilse ja tänase piiril





Reha libiseb üle muru,
mõnuga kraabib kulu.
Sügisene värvide võlu
pruuni vaibana kaduv kõdu.
Lehekuhjast tõusev suits,
kirbe ja minevikust must.
Muti talvine töö
mustavate kuhjade vöö.

Kuivanud lehtede alla
peitunud uus elu,
sinilillede taevasinine ilu.
Viimane jääkristall sulab,
kui päike üle kuldab,
soojuse pehme vaiba
maale katteks laotab.

Seisan eilse ja tänase piiril,
ühel pool uus algus,
teisal möödunu jäänus.
Kevadöö kargus,
miljonite tähtede valgus,
sookurgede puudutavad huiked,
igatseva südame tuksed,
millegi nimetu ja kauge
mälestus, ärevus ja ootus.

Maapõue antud kingitus,
palvele lähetatud vastus,
möödunud aja mälestus -
münt, kui kinnitus -
märk, mis saadetud,
et olen hoitud
ja armastuse kaitsega kaetud.


Marianne
20.04.2018.a

neljapäev, 19. aprill 2018

Jääminek algas





Jäätanud kaane all
meri kuuldavalt hingas,
vahune lainevall
nähtamatult voolas,
kuulda oli kõminat,
sügavat ja tukslevat.

Meri vabaneda soovis
piiravast rüüst,
laine laine järel proovis
teelt lükata eest
jäist pinda.

Ühtlases rütmis
meri hingas,
sisse ja välja,
laine voolas,
kerkis ja vajus kaas,
uuesti üles ja alla.

Tuli tugevam laine,
surve ja pinge,
kaas pragunes,
jää murdus -
jääminek algas.

Meri vabanes,
laine kasvas,
pankadega mängis,
lõbu oli laialt,
taas meri oli mere päralt.

Ainult talisuplejad jääpangal,
reisisid välja suurel hulgal,
sõitsid kurvalt külmale maale,
igavese talve jäisesse riiki,
sest siin hooaeg otsa sai.


Marianne
19.04.2018.a



kolmapäev, 18. aprill 2018

Kui kusagilt kriibib ja närib





Tunned rahulolematust,
kusagilt kriibib ja närib.
Otsid enesele õigustust,
arvad, et kõigel peab
olema eesmärk ja tulemus,
käegakatsutav ja hinnatav.

Kust tuleb sisemine äng,
et tehtu pole õige?
Kuidas ja miks anda hinnang
oma olemas olemisele?
Tundub, et kõik on subjektiivne
orienteeritud kasumlikkusele.
Mida annad teistele,
mida lood ühiskonnale?
Kas alles siis oled midagi väärt,
kui teiste arvamus seda kinnitab?

Mis on seisva kivi eesmärk,
kuidas tema end õigustab?
Mida tema annab,
kuidas olemas olemine loeb?

Tema lihtsalt on,
kohal ja paigas,
teiste arvamus
teda ei kõiguta.
Eile pimedas
tema otsa komistasid,
täna varavalges
temal istusid -
eile pahandasid,
täna tänasid -
kõik on kinni selles,
kuidas Sina ise vaatasid,
mida tundsid,
kuidas elasid.


Marianne
18.04.2018.a

esmaspäev, 16. aprill 2018

C’est la vie - selline on minu elu





Ma ei ole enam vaikiv ega tundetu, ma elan, tunnen ja tajun. Oi, kuidas ma tantsin tundemere lainetes - ma tormlen ja olen meeletu, vahel pelguses vaiksemast vaiksem ja tasane, siis lihtsalt hetkes olen, sest leebun. Astun üles ja jalutan lainete peal, vahel kukun ning laine mind endasse haarab ja kallas kaob. Tundeisse kadudes käin läbi kogu terviku. Enne edasi ei pääse, kui olen läbi lahenduse suutnud mõista iseennast ja leidnud endas ukse, et astuda vanast välja uude hetke sisse.

Kõik minus ja ümberringi voolab, ma elan täiega – just oli rahu, siis mossitasin, seejärel kurvastasin või hoopis vihastusin – nii tunne minus elas ja oli. Vaatasin endale otsa ja naersin – no oli päris naljakas, et just niiviisi ennast tundsin ja oma tunde sisse kadusin. Kui ma tunnen, siis ongi nii. Taas vahetub värv, saabub uus elamus, muutub dekoratsiooniks loodud kujutlus, kaose vaikus ja tormi ootus, kärgatab pikne, pisarate voolus minema uhutud saab jonn ja valu ning uuesti tantsin enda loodud muusikas - selline on minu elu üks vaatus.

On vaikus ja väsimus, teekonna puhkepeatus, rahunen, sest kõik justkui paika loksus, kõikjal on vaikne valgus, kust kumab uue algus, on olemise hetk, lihtsalt olemas olemise hetk. Vaikus, kus ma ei tea ega mõtle, milline hääl, pilt või tunne järgmisena sünnib, milline on uue vaatuse sisu ja eesmärk. Avali tervituses on vabadus, mis iganes juhtub, tuleb ja osaks saab, on nii nagu on.

Minu peod ja taevas on värvilisi õhupalle täis. Need on erinevad valikud, võimalused, uued sammud. Nad ei kao ega vähene, ma tean, et nad on olemas, kui vaatan ja valin. Ma võin neist lahti lasta – tuul viib nad kaasa, mõni läheb pauguga katki – vaikust lõhkudes ja üles äratades, kuid uusi vaikuid, käimata teid ja huvitavaid käänakuid on lugematu arv ning nad kõik kutsuvad - „Vali mind!”


Marianne
16.04.2018.a

laupäev, 14. aprill 2018

Detail





Komistan detaili otsa,
kisun ta hulgast välja,
jään teda jälgima,
igast küljest vaagima,
muudan ta torkivaks pinnuks,
suuremast suuremaks okkaks,
mis igal hetkel silma riivab,
valusasti ihu sisse torkab.

Kuid detail on vaid osa,
tervikust väljavõetuna
meeter korda meeter mõõdetuna.

Üks hargnenud niidiots.
Kas proovin tagasi sõlmida
või üles harutada.
Kas lepin lapitud pildiga
või alustan uue algusega.

Detail on nina ees maas,
astun temast eemale
ja üldpilti näen taas.
Lehvitan tundele,
minu naiselik meel
on kevadiselt muutlik veel.


Marianne
14.04.2018.a

reede, 13. aprill 2018

Sinu sõrmed mängivad päikesekiirtega - Meditatiivne rännak vol 26





Sa istud jalgratta seljas ja sõidad linnast välja. Majad, inimesed, autod ja neist sündiv müra jäävad seljataha. Sa tunned, kuidas tuul Sind tasakesi paitab ja tagant lükkab. Sinu jalad vajutavad märkamatult pedaale ja ratas veereks justkui iseenesest edasi. Sinus on vabadus ja kergus. On lihtsalt aeg iseendaga olla.

Sa sõidad mööda teed kuni keerad ühele metsavahelisele rajale. Tee lookleb puude vahel ja Sa tunned, kuidas nad suhtlevad Sinuga, igaüks talle omasel moel. Sa tuled ratta seljast maha, toestad ta ja seisatud, oled ühes paigas kohal. Suled silmad ja lihtsalt oled. Sinu ümber on värskus ja metsa maitsetest tulvil õhk. Nii, et Sina saad seda tunnetada, maitsta, nuusutada, juua ja süüa. Sa saad kosutust ja Sa oled täidetud. Sinu sees on rahu ja jõud.

Sa tajud, et üks puu kutsub Sind. Sa avad silmad ja leiad ta üles. Sa kõnnid ta juurde ja vaatad teda. Libistad pilgu maapinnalt alguse saavat tüve mööda üles kõige kõrgemasse tippu välja. Sa paitad pilguga tema tüve, oksi ja lehti. Sa silitad teda peoga, tunnetad ja kallistad teda. Sa tunned, kuidas oled hoitud. Sina ja puu, teie sees olev sügavus ja avarus saavad üheks. Sa hingad ohkega välja, keha vabaneb pingetest ja Sa lõdvestud. Sa seisad puuga koos, kasvades ühes temaga, maa sügavusest sündivatest juurtest kuni viimase lehe tipuni, mis puudutab taevast. Te asute kõiksuses.

Puu annab Sulle kingituseks kaasa oma oksi ja lehti. Ta lükkab Sind õrnalt puude vahelt paistva jõe poole. Sa tänad puud ja võtad kingituse kaasa ning lähed osutatud suunas. Jõudes jõe äärde otsid pilguga kohta, mis Sind ootab. Jõe kaldal on üks suur kivi, milles on sügav lohk ja see on täidetud päikesest sooja veega. Sa tajud, et see ongi õige koht. Sa lähed ja paned kingiks saadud oksad ja lehed looduslikku vanni ja lased neil seal olla.

Sa võtad endalt riided seljast ja asetad nad kivile. Sa tunnetad kivi tugevust, päikese pehmust ja soojust, mis hoiab Sind. Tasakesi laskud vannivette, leiad endale mugava asendi ja usaldad end veele. Paned silmad kinni ja lihtsalt oled, kuulates jõe vulisevat voolamist, tuules liikuvate lehtede ja rohu õrna sahinat, lindude laulu. Sa tajud vee soojust, pehmust ja hella embust, kui liigutad end tasakesi tema sees.

Puu oksad ja lehed on andnud veele oma väe ja jõu, see kõik kandub Sinu sisse. Sa tunned puu lõhna ja tajud tema tugevust. Sina saad täidetud. Kõik Sinu sees rahuneb, keha lõdvestub ja Sa lubad endal olla. Sina, kes Sa enne olid kui erinevateks osadeks killustunud, siis nüüd, puu toetusel, sulandud Sa üheks tervikuks. Sinus ei ole enam seinu ega tõkkeid. Sa hingad ja oled ühena. Sa tunned end mõnusalt, tajud endas igat kohta ja naudid seda mõnusat surinat, mis kõditades Sinu sees energiana voolab.

Sa tõused ja astud veest välja. Sa sirutad end kui puu, kelle juured on sügaval maa sees ja käed tõusmas taevalaotuse poole, sõrmed päikesekiirtega mängimas. Sa kõnnid jõeni ja ujud tema värskendavas vees. Tunned endas voolavat erksust ja uut elujõudu. Kaldale jõudes tantsid loodusega ühes. Sina, kes Sa oled vabana sündinud, tunned, et nüüd lubad Sa endale vabaduse elada iseendana ja hingata avades end Maailmale.

Sa leiad kaldalt ühe sule, mis köidab Su pilku ja Sa korjad ta üles. Vaatad ja hoiad teda. Sinus ärkab üks kelmikas mõte ja Sa tõused uuesti kivile, hoiad sulge peos, soovid ühe soovi ja peopesi avades ning õrnalt puhudes aitad sule lendu. Tuul tuleb ja napsab ta kaasa, viib Sinu soovi endaga laia Maailma. Sa tänad, et Sind on toetatud, hoitud ja Sinule on kingitud hetk iseendaga. Sa lähed tagasi jalgratta juurde, lehvitad metsale ja asud teele.


Marianne
13.04.2018.a