teisipäev, 23. jaanuar 2018

Kaos sisekosmoses



Avatud uksel, kui akna all seistes,
nähtamatud klaasid on ees.
Siitsamast algab tee,
vaid üksainus võimatuna näiv
samm on jäänud veel,
kuidas küll murda välja,
kui klaasid on ees.


Mässava ja tormleva hinge
sisemuses kasvanud pinge,
mis väljapääsu otsides,
kõrvu ja silmi sulgedes,
kuuleb ja näeb emotsioonides,
tantsib tunnetes tunneldes.

Hirmu poolt keelatuna,
vaiki jäädes sõnatuna,
lahendust otsides,
alles jäänud sammu astudes,
kuristikku kukkudes
ja olematusse kadudes.
See tunne oli käegakatsutav,
nii elav ja reaalselt hirmutav.

Lõpuks paigale jäädes,
väsinud ja hingetu olles,
taas sisse- ja väljahingates,
uuesti kõrvu ja silmi avades -
uks Maailma oli avatud.

Maailm oli samas paigas alles,
seisis puutumatuna ja muutumatuna.
Olematu klaasi mina ise
oma kujutluses maalisin.
Ühte mõtet seemnest kasvatades,
keeristormina lõhkudes,
ja iseennast purustades
olin loonud kaose sisekosmoses.


Marianne

23.01.2018.a

esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Kui Sinu "Mina" on haiget saanud - Meditatiivne rännak vol 21




Täna seisad Sa ukse ees, mis on veel suletud, kuid Sa avad selle ning leiad eest suure ja avara toa. Sellel ruumil on kõrged aknad, mis avanevad aeda ja neist voogab sisse päikese valgus. Tuba on meeldivalt värviline, hubaselt sopiline ja kuidagi tuttav ning nii omane. Tuba näib Sind kutsuvat, ta justkui ootab Sind sisse astuma ja Sa teed seda. Avatud akendest voolab tuppa päeva soojus. Muusikana paitavad Su kõrvu väljast kostvad looduse hääled: lindude laul, puude kohin, lehtede sahin ja vaikselt tuule käes nagiseva maja hääl. Sinus on rahu ja hetkes kohal olemise vaikus.

Toa keskel on suur laud, millel lebab üks omapärane kuub. Sa astud laua juurde ja vaatad leitud eset lähemalt. See on Sinu „Mina” kaitserüü ja Sa taipad, et Sinu tänaseks ülesandeks on see kuub ära parandada. Sa võtad kuue kätte ja tunnetad tema raskust. Sa tead, et ta on Sinuga üks, kuid siin ja praegu on ta reaalsuses Sinu ees. Sa silitad kuue pinda, libistad peod üle tema ja tunnetada kõike seda, mida ta endas kannab ja mis temaga juhtunud on. Sa jõuad mõistmiseni ja oled otsustanud vaadata möödunule otsa. Sa tead, et selle jaoks pead Sa oma kuuest välja tõmbama kõik pinnud ja okkad, sõlmima lahti sõlmed, harutama üles pusad, pesema ta puhtaks, siluma välja kortsud ja parandama katkised kohad. Selles toas on olemas kõik see, mida iganes Sa oma töös võid vajada ja see kõik on Sinule käepärast võtta.

Töö käigus meenuvad Sulle kohad, inimesed, tunded ja hetked, nad tulevad piltidena ja viivad Su korraks tagasi sinna aega ja kohta, kus Sa said haiget ja tundsid valu nii, et kuuele jäid jäljed. Sinu ees oleva akna taga kasvab puu, millel istuvad linnud, kes ootavad, kui minevikust elustunud pildiga koht saab parandatud, et siis vabanenud mälestus ära viia. Nende lindude tiivalöögis on rahu ja leebus, mis paitusena puhub haiget saanud kohale nii, et Sa usaldad oma valjujäljel minna lasta. Linde on puu peal täpselt nii palju, kui Sinul vaja läheb, et Sina saaksid oma töö lõpuni viia.

Sa alustad sellest, et otsid üles kõik pinnud ja okkad, tõmbad nad üksteise järel, ükshaaval kuuest välja ja viskad ämbrisse. Seejärel käega pinda silitades leiad üles kõik sõlmed ja pusad, harutad nad lahti ja silud otsad. Nüüd vii kuub suurde vanni ja pese ta puhtaks. Tee seda hästi õrnalt, sest kuub on ju Sinuga ühevanune ja ta on juba päris palju siin elus ringi käinud ja näinud. Loputada teda hoolikalt, et viimnegi tolm ja puru tema seest saaks välja uhutud. Riputa kuub puule kuivama, päikese soojus paitab, tuule hoog hällitab kiigutades ja valgus näitab teda Sulle sellisena nagu Sa ise pole teda kunagi varem näinud. Sa näed, millised värvid Sina ise oled oma kuuele valinud. Valguse käes löövad nad särama, nad on taas justkui uued ja nii kirkad. Sa võtad kuivanud kuue ja parandad ära kõik rebenenud kohad.

Sa teed oma tööd seni, kuni kuub on Sinu käte läbi saanud tunda Sinu armastuse kinnitust – mis kord oli, see on juba olnud. Sa ei süüdista, ei mõista hukka, ei arvusta ega vihka enam iseennast, et Sa kord lubasid endal nii tunda, selline olla või nii reageerida – see olid Sina, kes andis oma parima võimalikust sel hetkel ja põhjus miks Sa nii valisid teha oli see, et Sina kaitsesid iseennast ning see on ju armastus, sest sa soovisid iseendale head. Tunnistades seda tunnustad Sa iseennast ja võtad vastu kõik selle, mis on olnud ja nüüd ennast mõistes lubad sellel minna. Pisarad, mis voolavad puhastavad ja Sinu keha hingab sügavalt välja, sest sõlmed Sinu sees on lahti sõlmitud, kortsud silutud, okkad ja pinnud välja tõmmatud, rebenenud kohad parandatud ja nüüd voolavad pinged koos hingamisega välja. Keha sirutub ja lõdveneb.

Aastatega olid Sa kasvatanud oma kuue raskust kõige sellega, mis Sinu teekonnast tema külge kinni oli jäänud ja seda kõike olid Sa, iga päev, oma elus endaga kaasas kandnud. Oma käidud teel Sa ei eksinud, Sinu valikud olid tehtud selle jaoks, et Sa jõuaksid siia, kus Sa täna oled. Nüüd on aeg , lasta möödunul minna, Sul ei ole vaja seda kõike enam kaasas kanda. Oma kuue taskust leiad Sa sõnumi, mille Sa kord ise endale kirjutasid, selleks hetkeks, kui Sa oled mõistnud, et see, mis on möödas, on juba läinud ning Sinu kuue kergus ja puhtus oleneb Sinust endast. Loe see sõnum läbi ja hoia teda endas. Sina, kes Sa oled armastuses armastusega sündinud, kõnnid armastusena armastuse teel ...


Marianne

22.01.2018.a

pühapäev, 21. jaanuar 2018

Tulevik olevikuna kaasas käib



Kui elus on otsustamise koht,
käes on valiku tegemise aeg,
siis soovin linnu kombel
taevasse tõusta kõrgel,
tahan näha, mis on ees,
kuhu keerab minu tee.

Kas jooksen kiirelt, kõrgele lendan
või ümber nurga piiluda püüan,
kuid minu tulevik ei ole veel seal,
ta olevikus minuga kaasas käib.
Minu mõte, sõna ja tegu,
siin ja praegu,
loovad mulle tuleviku.
Alles siis, kui jõuan sinna,
kuhu edasi viib mind tee,
koos minuga saabub see,
mille leian oleviku seest.

Minu minevik oli, olevik on
ja tulevik alles tuleb,
kuid tegelikult on nad kõik ühes,
on üks, minu olemise aja sees.


Marianne

21.01.2018.a

laupäev, 20. jaanuar 2018

Küsi, ära ela oletades teise inimese elu




Nii inimlik on infot omamata oletada, anda enda hinnang, öelda välja arvamus selle kohta, kuidas on teise inimese elu kulgenud, kuhu ja kuidas ta on jõudnud ning mida teinud. Miks see ometi vahel nii tugevasti ärritab ja tekitab vastajas protesti küsija vastu?

Teine inimene on mind ja minu elu endas kandnud ning jõudnud järeldusele, kuidas küsimuse hetkel minuga lood on. Ta ei seisa, vaid astub mulle vastu, öeldes mulle ette, mida, kuidas ja kes ma olen. Mina reageerin, sest tunnen, et pean ennast kaitsma, õigustama või andma selgituse, miks minu elu ei ole selline nagu teine inimene arvab seda olevat. Ma ei tunne end ootustele vastavat, sest teise inimese oletus ja minu tegeliku elu vahe tundub mulle hinnangu andmisena.

Teise inimese oletus otsib kinnitust sellele, kuhu tema ise minu elu endas kandes jõudnud on, aga minule tundub, et ta ei vaata mind, sest ta ei küsi minu käest, vaid ütleb tulemuse oletades välja. Kui ma end kaitsen ja õigustan, siis puudutas teise öeldu minu elus kohta, kus ei ole kõik nii nagu ma sooviksin. Teise inimese oletuses olnud sõna või teema valik vajutas minus päästikut tundele või teemale, mida ma ei ole jõudnud enda jaoks lahendada ja parema meelega teise inimesega veel ei arutaks.

Ometi annab teine inimene oletades mulle võimaluse endast rääkida. Ma näen, et ta mõtles minu peale ning positiivsete teemade ja tulemuste korral reageerin rõõmsamalt, sest ma saan võimaluse enese üle uhkust tundes ja teise ootust kinnitades oma elu jagada. Kuid mõistlik on küsida, anda inimesele endale valida, mida ja millest ta soovib rääkida, sest oletamine on justkui teise inimese loo ettekirjutamine.


Marianne

20.01.2018.a

reede, 19. jaanuar 2018

Sõna „pean” tähistab vabaduse puudumist




Mingil hetkel oma elus tunned, et oled kohas või teed midagi, mis on kohustus, mida tähistad sõnadega „ma pean”. On tunne, et Sa ei ole vaba, sest ei ole vabadust minna, et olla mujal või teha midagi muud. On raamid, milles oled kinni ja teel on piirid ees. Usud, et pead olema, sest teist valikut ei ole, kuid sõna „pean” tuleb ristis hammaste vahelt, halb on olla, energia kaob, tunded on negatiivsed ja tahtmist ei ole. Kuid tegelikult on sõnad: „ma pean”, märk sellest, et oled sisemiselt muutunud ja on aeg teha uus valik, see on Sinu võimalus järgmiseks sammuks.

Kordused ja raamid annavad igapäevaelule piirid, milles tunda end turvaliselt, sest see, mis täna on, oli eile ja tuleb homme ka. Kas raamid annavad seljataguse ja kindluse, et minna vastu muutustele või hoiavad paigal, et vältides muutusi, lasevad Sul mugavalt olemas olla. Kui ise hoiad oma raame hirmust muutuste ees, siis areng peatub ja hing muutub rahutuks. Kui nüüd raamid murenevad ja piirid enam ei pea, kas proovid neid lappida, et säiliks näiline turvatunne või lubad müüridel langeda.

Sõna „pean” on kui ainus väljapääs, lõplik ja otsustatud valik, kuidas minna edasi, et saada see, mida soovisid. Protesti, vabaduse piiramise vastu, tekitab see, et selle sõna valikuga kaasneb millestki olulisest loobumine või ilma jäämine ja see on signaal, et Sa pole oma valikutes vaba, sest praegu soovid teist valikut, tahad välja pääseda. Nägemata veel ust, ei ole mõtet selles kohas end raamide vastu katki teha, proovides jõuga läbi suruda, sest ennasthävitav on kurta selle üle, millega Sa oma elus rahul ei ole – muuda kui saad ja kui ei julge või ei näe veel võimalust, siis lase sel olla, sest Sinu enese sõnad on energia, mis loob tunde, millega oma elus toimetad.

Sa ei peagi täna tahtma seda, mille valisid eile või tahad homme. Täna on Sinu sees segadus ja teadmatus: „Mida Mina tahan?”, sest avastasid, et muutumatuna tundunud kohas on olemas teised võimalused ja Sinus on uus, kuid hirmutav teadmine, et edasine oleneb Sinu enda valikust. Üks valik on üks võimalus mitmete hulgast, kuid teed soovitud tulemuseni jõudmiseks ja selle kvaliteedi mõjutamiseks on erinevad. Kui valid, siis tahad seda teha enda soovi järgi, oma tingimustel anda nõusolek sellele, mis valikuga kaasas käib.

Kui oled pinges ja rahutu, siis otsi üles, mis on see, mida „pead” tegema, mille eest makstav hind viib Sind tasakaalust välja. Kui oled valmis, tee uus valik, kui ei ole, siis lase olla ja suhtu olukorda teadlikult, sest see on Sinu enda teha, kas ütled „Ma pean” ja võtad sunnitud kohustusena või suudad öelda okey ning näha selles ajutist hetke ka siis, kui see kestab täna, homme ja veel mõne aja, kuni näed uut võimalust teha oma samm, et saada tulemus Sulle sobivamal viisil. Küsimus on Sinu enda tundes, suhtumises ja energias, sest kõige raskem ongi olla kohas, kus järgmise valikuni on veel tükk maad, mis tuleb kõndida vanas, kas Sa lased raskusel suruda end vastu maad või hoiad teema teadlikult endast väljaspool, Sa tead, mis seal on, kuid ei võta teda endasse ega tee enda omaks ja osaks – see on lihtsalt ajaline hetk, mitte ehk kõige parem, kuid ometi Sinu võimalus elada siin ja praegu.

Tegelikult on ju võimalik kohe teha muutus, kuid iga valikuga kaasnevad oma tagajärjed ning need ongi need, mille pärast Sa ei julge või ei taha astuda, sest hind, mis Sul tuleb maksta, motiveerib tegutsema või sunnib paigale jääma. Kui Sa tegelikult oled valmis astuma, kuid ei julge seda teha, siis Maailm, tajudes Sinu valmisolekut, teeb selle Sinu eest. Ta vastab Sinu soovile muutuda ja esitab Sulle väljakutse, millele Sul tuleb reageerida.

Hetkel kui Sa tajud, et oled muutunud ja tunned, et sisemise ja välimise maailma vahel tuleb leida tasakaal, mis toetaks Sinu sisemist muutust ja iseenda ning Maailma mõistmist, siis otsid vastuseid küsimustele: „Kus ma asun?”, „Mida ma teen?”, „Mida mina tahan?”, „Kuhu tahan jõuda?”,„Millest olen valmis loobuma?” ja „Mida tahan alles hoida?” Oma teel kõndides ja valikut tehes, Sina ei pea, Sina võid, ja kui teed, on see Sinu enda valik, mille Sa ise valisid ja milles oled seni, kuni oled valmis järgmist sammu astuma.


Marianne

19.01.2018.a


kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Enese peitmine on iseenda petmine




Kui elus on teemasid, mis ei rahulda ja tekitavad pinget, siis olles kohas, kus näed võimalust asendamiseks, peidad olemasoleva, et näidata Maailmale – minus ei ole, olen valmis uut vastu võtma, kuid uuele ei ole kohta seni, kuni vana teema pole veel lahendust leidnud.


Marianne

17.01.2018.a

teisipäev, 16. jaanuar 2018

Üks infovoos jagatud kild




Me elame Maailmas, kus aeg voolab peatumatult ja meie elud on kui jagatud killud infovoos, kus surfajatel on kohad esireas, et olla toimuvaga ühendatud ja osalised. Tahad olla olemas, siis pane end voogu ja lase sirvida, teadete ja piltide värvilises virrvarris. Anna endast osa ja nii saad võimaluse, et olles märgatud, antakse „laik” tunnustuseks selle eest, et lasid end vaadata.

Kuid, kas märgati tegijat või vaadati jagatud kildu, kellel oli aega peatuda, olla hetk koos? Klikiti ja visati kokkuvõttele pilk peale, sest vilumus ja kärsitus on elu osaks saanud, kui köitvat pilti ja haaravat sõna ei ole, siis läheb lugu klõpsuga kinni, muutub möödunuks ja nool otsib uut ruutu, sest sõrm on harjunud vajutama ja kibeleb üha uuesti oma oskust kordama. On väljakutse võtta keegi peopesale ja vaadata teda lähemalt, kuulata ja panna tähele – täna tundub, et see on seisak, sest samal ajal liigub aeg edasi.

Aeg on kui eskalaatori lint, kuhu infot, inimesi ja elu seatakse seisma, et saaksime üksteisest, pilkudega riivates, mööda sõita. Tahtes eristuda ja eraldi seista, tuleks endal lindi pealt maha astuda, sest lint seisma ei jää ja keegi peatust ei küsi, sest siis on oma koht ja seltskond läinud. Nii energiat kulutav oleks korraks peatuda, et siis kõigega, mis juba mööda voolas end kurssi viies hingetuks joosta. Pealegi pole vajadust, sest kõik see, mis on vajalik ja oluline on nagunii silmade kõrgusele riputatud, tüdineda ega igavleda ei ole aega, sest kõik vahetub nii kiiresti.

Millal oli viimati aeg, kui ise veel kõndisid ja valisid, võtsid riiulist, sirvisid lehti, hoidsid käes, tundes köite raskust ja kaalusid, kas lugeda või mitte. Kui panid käest, siis teadsid, et sinna jäi ta alati ootama, ta ei kadunud vooluga. Kui jääd seisma ja vaatad silma, siis ehk ei tahagi edasi liikuda ja mida siis teha, kui jääd voolust maha. Kas aeg läheb eskalaatoriga edasi või käib meie endiga kaasas. Kus on tegelikult vabadus, kas seal, kus voolul on raamid või seal, kus jalge all on päriselt tee. Kus oleme tegelikult olemas ja elu sees, kas vaadates otse „avatud aknasse” või pöörates pilgu sinna: 

 Kus tuul puhub üle lageda välja
 ja külm ei mõista üldse nalja,
 kuid taevas on selge,
 sest värvivalik on helge.
 Seal, kus nähtav on reaalne,
 mitte voolavalt virtuaalne....


Marianne

16.01.2018.a