Nii inimlik on infot omamata
oletada, anda enda hinnang, öelda välja arvamus selle kohta, kuidas
on teise inimese elu kulgenud, kuhu ja kuidas ta on jõudnud ning
mida teinud. Miks see ometi
vahel nii tugevasti
ärritab ja tekitab vastajas protesti küsija vastu?
Teine inimene on mind ja minu elu
endas kandnud ning jõudnud järeldusele, kuidas küsimuse hetkel
minuga lood on. Ta ei seisa, vaid astub mulle vastu, öeldes mulle
ette, mida, kuidas ja kes ma olen. Mina reageerin, sest tunnen, et
pean ennast kaitsma, õigustama või andma selgituse, miks minu elu
ei ole selline nagu teine inimene arvab seda olevat. Ma ei tunne end
ootustele vastavat, sest
teise inimese oletus ja
minu tegeliku elu vahe tundub
mulle hinnangu
andmisena.
Teise inimese oletus otsib
kinnitust sellele, kuhu tema ise
minu elu endas kandes
jõudnud on, aga
minule tundub, et ta
ei vaata mind,
sest ta ei küsi minu
käest, vaid ütleb tulemuse
oletades välja. Kui
ma end kaitsen ja õigustan, siis puudutas teise öeldu minu elus
kohta, kus ei ole kõik nii nagu ma sooviksin. Teise inimese oletuses
olnud sõna või teema valik vajutas minus päästikut tundele või
teemale, mida ma ei ole jõudnud enda jaoks lahendada ja parema
meelega teise inimesega veel ei arutaks.
Ometi annab teine inimene
oletades mulle võimaluse endast rääkida. Ma näen, et ta mõtles
minu peale ning positiivsete
teemade ja tulemuste korral reageerin
rõõmsamalt, sest ma saan
võimaluse enese üle uhkust tundes ja teise ootust kinnitades oma
elu jagada. Kuid mõistlik on küsida, anda inimesele endale valida,
mida ja millest ta soovib rääkida, sest oletamine on justkui teise
inimese loo ettekirjutamine.
Marianne
20.01.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar